Viido veerg: Skype
Arvamus 03 Aug 2007 Viido PolikarpusEWR
    Trüki   E-post   FB     
Kuus kuud pärast seda, kui olin jõudnud New Yorgist Tallinna, et töötada Kaitseväe Peastaabis, vabastas president Lennart Meri kindral Einselni, kes mu Eestisse oli kutsunud, ja mina jäin ilma tööta. Elasin üle sedasama, mida tol ajal pidid elama üle paljud üle 30 aastased inimesed, kes olid jäänud töötuks – ära isegi mõtle uuele töökohale, sest nii vanast inimesest pole keegi huvitatud.

Pean siiski ütlema, et mul vedas, sest sain tegevdirektorina tööle Harju tänavale pubisse George Browne’s, olles kohta otsinud vaid nädala jagu päevi. Asusin hoogsalt ametisse ja panin äri käima nii hästi, kui ma oskasin. Ühel õhtul kohtasin ma seal oma skaudilaagriaegset sõpra Valdeko Virunurme. Viimati nägime teineteist, kui olime 16-aastased. Tema valged juuksed olid siis seotud hobusesabasse ja ta oli üks neist ninatarkadest poistest, kellel oli iga asja kohta oma kindel arvamus ja kes ei jäänud kunagi kellelegi vastust võlgu. Ja nii palju ettenägelik oli ta ka, et seetõttu mitte käia ringi üksinda, vaid tal oli alati keegi, võiks isegi öelda, et ihukaitsja, kaasas.

Valdeko oli erakordselt andekas ja talle meeldis mängida inimeste psüühikaga. Et mina olin oma noorpõlves selline, kes tahtis kangesti kõikidele meeldida, siis olin võlutud Valdeko võimest olla edukas, ilma et ta oleks pidanud selle nimel pingutama.

Kui Valdeko Georges Browne’si uksest sisse astus, ei tundnud ma teda kohe ära. Meie pubis oli tookord suur TV-monitor, millelt võis jälgida aktsiate liikumist ja finantsülevaateid. Mul polnud neist asjadest aimugi. Aga kuna nüüd olin ma pubi juhataja, tundsin ma, et pean vähemasti midagigi sellest mõistma või siis teesklema, et saan asjast aru. Kui ma nüüd nägin seda ilmselt edukat meest seismas pubis ekraani ees, küsisin ma temalt, kas ta tõesti jagab asja või teeb ainult näo, et taipab midagi neist numbritest. Ta vaatas mulle üllatunult otsa ja siis vastas inglise keeles: „Kuule, ma tunnen sind, me olime koos skaudilaagris Lakewoodis!“

Minu ees seisis ilmselt edukas ärimees, kes oli juba kiilaspäisusele kalduv. Tema stiilsed prilliklaasid olid nina peale alla lükatud, aga ma ei taibanud ikka veel, kellega on tegu, kuni ta naeratas ja lausus sõbralikult: „Mina olen Valdeko.“ Siis tundsin ta silmapilk ära. Embasime teineteist nagu vanad sõbrad kunagi, istusime maha ja meenutasime vanu häid aegu.
Valdeko oli töötanud mitmel pool Eestis, aga ma ei saanud täpselt aru, kus või kellena. Ka oli ta olnud president Meri Hiina-reisi saatjaskonnas ja võiks öelda, et ta tundis kõiki ja teadis neist kõike.

Kord Raekoja platsil, kui Valdeko kiirustas ühele koosolekule, nägi ta president Meri, kes tol ajal tihti ilma ihukaitsjateta linna peal kõndis. Meri tahtis temaga rääkida, aga Valdeko kiirustas temast mööda, ise mobiiltelefoniga rääkides ja oma käekellale sõrmega viidates, andes mõista, et tal on kahju, aga aeg ei oota…

Mina olin Valdekole rääkinud mitmest projektist ja kutsunud teda oma kampa, aga ta pidas kõiki mu ettevõtmisi kas liiga väikesteks või liiga igavateks.

Tallinnast läks Valdeko ära, et asuda tööle University of Pennsylvania´s, aga ta astub alati minu juurest Eesti Majast läbi, kui on kodumaal. Viimane kord siin olles läksime külla Valdeko pojale Jasonile, kes alles hiljuti elas Brasiilias, aga on nüüd kolinud Tallinna ja töötab Skype’i kontoris Mustamäel.

Skype’i autoriteks on paar eestlast, selle programmi abil saab inteneti kaudu helistada ükskõik millisesse maailma punkti tavatelefoni hinnaga, see tähendab peaaegu tasuta ehk minimaalse tasu eest. Skype müüdi 2,5 miljardi dollari eest eBayle ja müüjatest said muidugi paugupealt miljardärid.

Mul oli hea meel kuulda, et Skype polnud unustanud oma juuri ja oli jätnud tööle kontori Tallinnas Mustamäel. Jason tutvustas oma isale ja mulle oma firmat.

Nagu isa, nii ka poeg on võimeline tegelema millega iganes. Jason valdab vabalt poolt tosinat võõrkeelt, mängib hästi kitarri ja teab kõike kompuutritest. Mulle oli suureks elamuseks Skype’iga tutvumine. Kontor oli avar, igal pool oli nurgakesi, kus väiksem seltskond töötajaid võis kokku saada ja üksteisega suhelda. Saunad, think tank´s, telefonikabiinid Skype’iga helistamiseks, tasuta toidubaarid, jäätis ja kööginurgad olid igal pool. Tohutu suur puidust laud oli keset koosolekute saali, laua keskele oli välja lõigatud võimas Skype’i logo. Laua taha maast laeni klaasist seintega ruumis mahtus 40 inimest nõu pidama.

Kes teab, missugused fantastilised ideed on siin, Tallinna Skype’i kontoris ilmavalgust näinud. Võib ainult loota, et need noored inimesed (vanim neist on 40-ndates eluaastates) annavad maailmale näiteks uue energiaallika, mis suudab toota kütust ja hoida looduse puhtana. Tore, et Eesti on jätkuvalt maailmakaardil oma innovaatilisusega ja mul on kangesti hea meel, et meie uus põlvkond on sellesse protsessi aktiivselt kaasatud.


Viido Polikarous
Eesti Maja, Tallinn
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus