Eesti Elu
Viido veerg: Sirelite õitsemise aegu
Arvamus 26 Jun 2009 Viido PolikarpusEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Kõige ilusam aeg Eestis on siis, kui õitsevad sirelid, kui aias lähevad õide kirsi- ning õunapuud ja kui ilm on päikesepaisteline. Kõik kohad on siis sirelilõhna täis. Meie maasikapeenargi on täies õieilus ja lubab head saaki. Minu abikaasa Heli istutas need kolm aastat tagasi. Maasikate eluiga arvestades peaksid need taimed juba vanad olema, aga nad on nii elujõulised, kui üldse olla võivad. Praegu kasvab aias kõik nii kiiresti, et muru pean ma lausa kaks korda nädalas pügama. Naabrid räägivad, et muru kasvab kiiresti kuni jaanipäevani, pärast seda kasv aeglustub.

Eelmisel nädalal oli maal Kurenurmes Heli, sest tal oli puhkus. Puhkamisest maal ei tulnud tal aga midagi välja, sest ta otsustas meie talus suurpuhastuse ette võtta, seejärel teha korda nii lillepeenrad kui ka rohida juurviljaaia. Pärast seda ei jäänud tal muud üle kui sõita Tallinna, et tõesti natuke ka puhata. Enne ärasõitu valmistas ta mulle hommikusöögi ja siis pani ta autole hääled sisse, et Tallinna sõita. Teel tegi ta peatuse Osulas, et korrastada oma vanemate hauaplatsid. Heli ei tea, kuidas tegelikult puhata ja lõdvestuda. Isegi puhates teeb ta rohkem tööd kui mõni töötades.

Minule meeldib kõike teha kiiresti ja kergema vaevaga. Näiteks siis, kui purunes meie veepump. Et sellel oli veel kehtiv garantii, siis saime poest uue pumba. Et vana jäeti meile alles, siis parandasin selle ära ja kasutasin tagavarapumbana. Kuna meil on suur aed, siis oli väsitav käia ämbrite ja kastekannudega tiigi ja aia vahet. Tõstsin parandatud pumba aida lakke ja pumpasin tiigist vett. Kui Heli seda kuulis, siis arvas ta, et ma raiskan ilmaasjata elektrit käigus olevate kahe veepumbaga, selle asemel et oma füüsilist jõudu kasutada, mida saab ju tasuta ja mis kulutab ka rasva mu kõhu pealt. Kodus olles nägi ta aga, kui lihtne on nüüd aia eest hoolt kanda, õues autot pesta, ka taluaknad said kergema vaevaga puhtaks. Lõpuks ometi sain ma temalt kiita ühe oma hea idee eest.

Kui Heli oli ära sõitnud, läksin ma autokauplusesse, mis käib Kurenurmes kaks korda nädalas. Tahtsin osta vaid liitri piima ja paar banaani, olin aga unustanud rahakoti koju. Oma vesti rohkearvulistes taskutes sorides leidsin siiski peenraha, kuid ikkagi jäi puudu kaks krooni. Õnneks aitas mind hädast välja naabrimees Enn. Tundsin end nüüd natuke kindlamalt ja tahtes oma süüd raha puudumise tõttu vähendada, tegin ma seda, mida ikka tehakse sarnastel puhkudel – süüdistatakse naist. Rääkisin, et mu naine sõitis ära pealinna ja jättis mu rahata. Kauplusebussi juht sai minust valesti aru ja vastas: „Kui naine läheb su juurest ära, sellest võin ma aru saada, aga et ta tagasi tuleb, see on andestamatu!“

Sireleid ja õitsvat aeda pildistades jäid mu kaamera ette ka konnad meie tiigil. Hiljem oma pilte vaadates pidin ma tunnistama, et need tuletavad kangesti meelde jaapani siidimaale. Vahe on selles, et siidimaalid on stiliseeritud, kuid minu fotod on elust võetud. Kunst ütleb palju selle kohta, kes me oleme. Vahemeremaade kunsti puhul mõtled eelkõige puhastele põhivärvidele ja vastupidistele tumedatele varjudele. Skandinaavia kunsti puhul näed sa silme ees õrnu, pastelsetes toonides kergeid violetseid varje. Kõik sõltub tegelikult päikese asukohast. Eesti kunst peab minu meelest ikka veel oma kohta otsima. Me oleme saanud mõjutusi Peterburi kunstivooludest, saksa kunstist, aga ka rootsi ja taani kunstist, nii et võiksime seda nimetada ka omapäraseks koogel-moogeliks.

Aga seda, kes me, eestlased, oleme ja olla tahame, loome me iga päev. Ja see on tõesti põnev.

Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
www.eestimaja.ee
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus