Eesti Elu
Viido veerg: Seagripp, õlu ja seened
Arvamus 04 Dec 2009 Viido PolikarpusEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Kuulsin hiljuti, et Kopenhaagenis on Carlsbad Beer tutvustanud uut, eksklusiivset õllesorti, mida müüakse ainult kolmes restoranis ja mis maksab 4500 krooni pudel. Poole liitri õlle eest 450 dollarit?! Elus on asju, mille eest rohkem makstes ka rohkem saab. Näiteks kalliskivid. Aga õlu?! Pooleliitrine pudel Saku õlut maksab 15 krooni, uhkes restoranis võib see maksta kuni 75. Aga mis võib olla ühes Carlsbadi õlles sellist, mis õigustab 4500-kroonist hinda? Kullast silt pudelil? Õlu peaks maitsma nagu õlu, muidu see pole õlu. Sel ajal, kui ma veel õlut jõin, meeldis mulle Budweiser, aga ka Miller High Lite, kuigi viimane maitses nagu vesi. Kui kõik maailma õlled kokku võtta, siis peab ju neil midagi ühist olema. Ka piim ju maitseb igas maailmanurgas ikka kui piim, erinevus võib olla vaid rasvaprotsendis. Ja ma pole kuulnud, et keegi oleks valmis piimaliitri eest maksma tuhandeid kroone.

Muidugi, veini eest makstakse vahel küll väga suuri summasid, kui tegemist on erilise sordi, aasta, koha vms. Siia on segatud natuke mängurlust, sest inimene võtab selle riski, et ta ei teagi, mida ta oma suure raha eest saab, kas veini või äädika.

1980-ndatel aastatel oli uhke tunne, kui võisid ütelda, et mul on kodus seinal Mark Kostabi maal. Mis siis, et mees neid ise ei maalinudki, vaid kirjutas piltidele ainult oma nimetähed. Kunagi kuulsin ma Atlantic City’s ütlust, et võita võib igaüks, aga suurelt kaotada saab ainult väga rikas.
Tulles õlle juurde tagasi tahan ma ütelda seda, et õlut ostes soovingi ma saada just seda jooki, mitte aga mingit tohutut uut eksperimenti.

Mõned inimesed vaatavad söömisele kui seiklusele, mitte aga füüsilisele vajadusele. Enda kohta võin öelda, et ma eelistan mugavaid ja tuntud toitusid nagu kartul ja kringel. Mulle ei meeldi ning ma keeldun söömast usse, austreid või muud sarnast, mida peab uputama võisse ja küüslauku, et muuta see vastuvõetavaks. Ka seened kuuluvad siia kategooriasse. Ameerikas koolis käies sain ma teada, et seentes pole midagi kasulikku. Miks inimesed neid siis söövad? Võib-olla väga vanasti peeti vettinud käsnataolisi moodustisi maitsvaiks? Või ehk peab olema prantslane, et neid armastada? Täna me teame, et seentes leidub teatud mineraale, mis aitavad isegi linnu- ja seagripi vastu. On üks äärmiselt mürgine seen, mida inimesed siiski söövad. Selleks tuleb seent kaks korda kupatada ehk läbi keeta, pärast lisada muidugi sulavõid ja küüslauku. Mina tahaksin kohtuda aga selle inimesega, kes esimesena mürgiseeneretsepti välja mõtles. Mu silme ees on suguvõsa, kes istub lõkke ääres, maitseb seeni ja otsustab, et see seen kõlbab süüa, see teine aga tapab kas silmapilk või enne piinab sööjat ja tapab siis mõne aja pärast. Või kes tuli selle peale, et neid mürgiseeni mitu korda läbi keetes kaotab mürk oma jõu? Kui palju inimelusid see enne maksma läks, kui niisugused tõsiasjad selgusid?

Oma jutu kokkuvõtteks tahaksin aga öelda, et minu meelest on tähtis elu kvaliteet, mitte kvantiteet.


Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus