Seekord sõitsin ma Viljandisse rongiga. Viimati sõitsin Eestis rongiga 1995. aastal koos ühe oma sõbraga. Ta oli väliseestlane, kes õpetas Rakveres inglise keelt ja kutsus mind endaga kaasa nädalalõppu veetma. Olin just Eestisse jõudnud ja alustanud tööd Kaitsejõudude Peastaabis ning ikka veel Priit Parmingu hoiatuste mõju all, nähes spioone igal pool enda ümber. Kui tänase päeva tarkusega Priidu jutu peale mõtelda, siis – kas polnud tal ometigi õigus?
Mul on meeles, kui eksootilisena tundus rongisõit mulle tookord, rohkem kui 10 aastat tagasi. Tegemist oli Tallinn-Peterburi rongiga, mis väljus südaööl. Muide raudteel ja lennujaamas töötasid sel ajal enamasti venelased. Reisijadki olid enamasti venelased. Vagun oli suitsetajaid täis ja kohe, kui liikuma hakkasime, lasti narid magamiseks alla. Siis võeti kingad jalast ning üleriided seljast. Vänge inimeste pesemata ihu ning jalgade lõhn vallutas kogu vaguni. Mina istusin koos oma sõbraga ühe vene sõduri vastas. Noormees võttis sineli seljast, riputas selle nagisse ning siis kraamis seljakotist välja keedetud munad ning pakkus neid kõigile, kes aga soovisid. Ka plasku vodkaga oli olemas ja see pandi ringi käima. Venelased on oma loomult väga sõbralikud ja neile meeldib ka võõraste inimestega suhelda, vastupidiselt eestlastele, kes hoiavad omaette ja suhtlema ei kipu. Kuna mind on alati süüdistatud selles, et ma liiga palju naeran, siis peetakse mind tihti soomlaseks, aga soomlased – nagu mulle üks eestlane ütles – joovad palju. Mina aga ei joo üldse. Tihti on see ka probleeme tekitanud, sest joogipakkuja võib solvuda, kui sa ära ütled, sest teda ei huvita keeldumise põhjus. Nii et ma ütlesin lahke vene sõduri vodka pakkumisest ära. Enamik reisijaid sõitis Peterburisse ja varsti kostus igalt poolt kõva norskamist.
Seekordne rongisõit Viljandisse erines eelmisest reisist nagu öö ja päev. Esiteks, rong ei olnud täis venelasi, vaid seal olid noored eestlased, osa sõitsid koolist koju, osa nädalalõppu veetma.
Esimese klassi vagunis on wifi – internetiühendus – ja väikesed lauad, mille taga on mõnus kirjatööd teha. Pakutakse kohvi ja kergeid suupisteid. Kui Eesti bussides võib juhtuda, et neis ei ole tualetti, siis rongides on need muidugi olemas. Näiteks kui ma sõidan bussiga Tallinnast Võrru, siis ma enne väljasõitu ei söö ega joo midagi, kuna bussisõit kestab 4–5 tundi.
Jõudsin rongi peale vahetult enne väljumist, seetõttu jäin ilma kohast väikeste lauakeste ääres esimese klassi vagunis, need olid juba hõivatud. Läksin siis tavalisse vagunisse. Konduktor oli kena eesti proua, väga sõbraliku ja vastutuleliku olekuga. Ka noored reisijad olid vaiksed ja rahulikud ning viisakad, keegi ei rääkinud kõva häälega.
Eks igaüks meist otsib omasugust. Mina valisin enda vastasnaabriks vanema mehe, kelle kohta esmapilgul võiks öelda, et saatus oleks võinud ta vastu lahkem olla. Ta vaatas mulle korraks otsa ja pööras siis pilgu kiiresti mujale. Võtsin välja fotoaparaadi, mille peale mees kohe palus, et ma temast mingil juhul pilti ei teeks. Algul tundus ta mulle paranoilisena, aga siis ta naeratas ja ütles, et kui ta oleks noorem, siis oleks ta lubanud endast pilti teha, sest ta oleks näinud parem välja. Naeratasin vastu ja kinnitasin talle, et vastupidi, aastad on ta näole iseloomu lisanud, sellelt võib lugeda välja saatuse keerdkäike ja karismaatilisust.
Jutuajamise käigus selgus, et mehel oli kaks kõrgemat haridust – pedagoogikas ja ajaloos. Küsisin temalt, kuidas ta praegu oma eluga hakkama saab. Mees oli 72aastane ja uus, Eesti aeg polnud tema elu eriti kergendanud. Ta ei nutnud küll taga Vene aega, aga meenutas, et siis oli inimestel kindel katus pea kohal, haridus oli tasuta ja vanureid ei jäetud ilma peale. Nõustusin temaga selles, et küllap läheb veel 50 aastat, enne kui uus kord jõuab sellele tasemele, kus kõikide inimeste sotsiaalsed vajadused saavad rahuldatud.
Viljandis rongilt maha tulnud, olin kindel, et Eesti peaks jõuliselt arendama rongiliiklust, selle asemel et matta suuri summasid teedeehitusse. Rongisõit on märksa mugavam ja ka odavam kui bussisõit.
Lisaks kõigele on rongisõidus midagi romantilist.
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn 
