Peaaegu kõik üle 17-aastased inimesed USA-s, kaasa arvatud pensionärid ja puuetega inimesed, sõidavad autoga. Isegi tööd saada on seal ilma juhiloata võimatu. Vaid suurtes linnades kasutatakse isiklikku sõiduvahendit vähem kui ühistransporti.

Need olid Ameerika röövel-parunid Rockefeller ja Goodyear, kui nimetada vaid mõnda, kes investeerisid trammidesse ja trollidesse Los Angeleses ülemöödunud sajandivahetusel, selleks et neid sulgeda. Nad soovisid selle kaudu ühistranspordi tähtsust vähendada ja soosida erasõidukite valmistamist ja arengut ning teedeehitust. Rahvas, kes sõltub autodest, on kindel turg kõigele alates kütusest, autodest ja kiirteedest kuni lõputu sekundaarmajanduseni, mis hõlmab turismi ja transporti.

Raudteetranspordile tehti USA-s tohutuid järeleandmisi tema algaastail. Investoritele kingiti 24 miili ulatuses maad mõlemal pool raudteed ja seda kogu riigis. Praeguseks ulatub nende maade väärtus miljarditesse dollaritesse. Raudteekompaniid jagasid seejärel oma firmad kõigepealt kinnisvaraks ja seejärel kinnisvara haldavateks firmadeks. Seejärel jagati end reisi- ja kaubavedude firmadeks. Raudteed läksid üle riigile ja nad vajasid toetusi, sest reisijate vedu ei katnud ära kulutusi. Ei arvestatud raha, mida tõid sisse kinnisvara ja kaubaveosed, ning antigi kogu toetus vaid AMTRAK-ile.

Mida raudteedega tehti – tehti seda, et maaomanikud eraldati raudteed omavatest firmadest. Maaomanikud said tohutu rikasteks sellega, et nad arendasid suuremates linnades kinnisvaraäri. Siis tehti järgmine raamatupidamistrikk – raudtee jagati jälle kaheks, reisijateveoks ja kaubaveoks. Ja jälle tuli kaubavedu omadega väga hästi toime, aga reisijatevedu ei suutnud võistelda autodega, tulles vaevalt ots otsaga kokku. Vaatamata sellele, et raudteefirmad said hiigelkasumeid, subsideeris USA valitsus aastaid reisijatevedu. Nagu ikka said maksumaksjate raha eest rikkad veelgi rikkamaks.

Eesti ei peaks tegema sama viga, mille tegi USA. Sealne poliitika viis selleni, et ollakse täielikus sõltuvuses autodest. Kütus ei muutu enam kunagi odavaks. Me ei peaks käest laskma oma edu – Eesti maapiirkonnad saab ühendada suuremate linnadega raudteerööbaste kaudu enam kui maanteede ehitamise kaudu. Meil tuleb teha korda raudteejaamad ja raudtee sõiduvagunid – kujutagem ette, kui mugav on sõita rongiga, selle asemel et kulutada oma närve kitsastel ja ohtlikel maanteedel.

Me oleme osa Euroopast. Ka Euroopa peaks veel kord mõtlema läbi oma reisi- ja turismipoliitika, arvestades kütuse kõrget hinda. On mõttekas ettenägelikult pakkuda turistidele, kes külastavad Eestit, odavat ja kindlat rongiliiklust.
Meie väike riik paistab silma oma juba olemasoleva raudteega, paremat ühistranspordisüsteemi on raske luua.


Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn

Märkmed: