Eesti Elu
Viido veerg: Rahvas armastab edulugusid
Arvamus 07 May 2010 Viido PolikarpusEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Inimestele meeldivad edulood, võidud võimatutena näivates olukordades. Vahel maksavad sellised võidud väga kõrget hinda. Kui kindral Lee poleks olnud nii tugev strateeg, siis oleks Ameerika kodusõda lõppenud ehk esimeste nädalatega. Sugupõlvi kestnud vihkamine, arvutu hulk surnuid ja vigastatuid mõlemal pool rindejoont oleks olnud olemata.

Kui I maailmasõjas poleks olnud kindral Ludendorffi, oleks sõda samuti ilmselt märksa varem lõppenud ja paljud koledad lahingud jäänud pidamata. Oleks olnud palju vähem vihkamist sõdinud rahvaste vahel, Euroopa ajalugu oleks olnud teistsugune ja märksa edukam ning ehk ei oleks ka Hitler aastaid hiljem võimule pääsenud.

Ma ei nõustu nendega, kes väidavad, et Eesti president Konstantin Päts oleks pidanud hakkama venelastele vastu – sel juhul ehk poleks täna eesti rahvast ega riiki. Vaatamata sellele, et kümned tuhanded eestlased kaotasid II maailmasõjas elu, põgenesid kodumaalt või saadeti Siberisse, on Eesti täna siiski olemas. Kui me oleks venelastega sõdima hakanud, oleks see võitlus olnud ebavõrdne ja rahvale saatuslikult lõppenud. Seega oleme täna selles olukorras, kus me oleme, tänu sellele, mida me minevikulistel ajahetkedel otsustasime ja tegime. Oleks me võtnud vastu teistsuguseid otsuseid, olnuks meie saatus teistsugune.

Üks minu tuttav ühines Anonüümsete Alkohoolikutega sellepärast, et mitte jääda ilma oma naisest. Kui ta lõpuks kaineks sai, märkas ta, et ta naine polnud üldse selline, nagu ta arvas. Et see polnud see ainuke naine maailmas, kelleks ta naist seni pidanud oli ja et tema elu on ilma selle naiseta märksa parem. Seega – me ei tea kunagi, mida muudatused meie elus tegelikult endaga kaasa toovad.

1980-ndatel aastatel uskusin ma, et Iraani shahh on türann, Ameerika marionett, ja et püha mees Homeini, kes tuleb Pariisist, toob muutused. Seda ta tõesti tegi. Sellest sai alguse terve uus religioosne terroristlik liikumine, mille mõju all praegugi maailmas kannatatakse.

Ometi ei peaks me kartma muutusi elus. Muutused on paratamatud, vaid surm ja maksud on need kaks asja, mis kunagi ei kao. Ja miski ei lõpe nii, nagu me soovime, et see lõpeks. Minu meelest peaksime vahel lihtsalt vooluga kaasa minema. Kui inimene muutustega kohaneb, toob see ta ellu uusi väljakutseid ja uut hingamist, aga ka põnevust.

Paljud tähtsad otsused oma elus olen ma teinud kiiresti, hetke ajel, ja ma pean ütlema, et ma pole ühtegi neist kahetsenud. Need on olnud sellised otsused, mis on mu elu mõjutanud aastaid.
13 aastat on Eesti Maja Tallinnas teenindanud eestlasi kogu maailmast. Eesti Maja on alati olnud midagi rohkemat kui ainult restoran. See on oma võitlusi võideldes olnud töös ehk kauem, kui oleks pidanud. Viimasel aastal on muudele raskustele lisandunud linnugripp, seagripp, üleilmne majanduslangus ehk masu, naabrusesse ehitatud Solarise keskus oma 15 söögikohaga, tuhapilv kogu Euroopa kohal – kõik see on takistanud inimeste liikumist ja majanduslikku heaolu.

Ma tahan tänada kõiki, kes on nende aastate jooksul Eesti Majas töötanud või olnud selle külalised. Meil oli palju sõpru. Ja kes teab, võib-olla saame siiski öelda Arnold Schwartzeneggeri sõnadega „Terminaatorist“ – loodetavasti tuleme me tagasi.

Viido Polikarpus
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus