Eesti Elu
Viido veerg: Quasimodona Tallinnas asju ajamas
Arvamus 08 May 2009 Viido PolikarpusEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Kevad tuli Võrumaale palju varem kui Põhja-Eestisse. Võrumaal võis juba aprilli lõpus päikest võtta ja oli tunne, et kevade asemel on kohale jõudnud suvi. Linnud laulavad täiel häälel, pääsukesed on teinud pesad meie tagaukse kohale räästa alla. Kuna ma pole tagaust talve läbi kasutanud, siis arvavad nad ilmselt, et see koht on kõige turvalisem pesa jaoks.

Kaunilt Võrumaalt tulin ma Tallinna, et lahendada kiire probleem – nimelt saabus minu esimene Ameerika eelpensioni tshekk. Ameerika saatkonnast helistati ja paluti sellele järele tulla.

Nii ma siis ärkasin hommikul vara, et bussile jõuda. Ärgates tundsin, et miski oli tekitanud allergilise reaktsiooni – mu nägu oli täiesti üles tursunud, keha sügeles ja keelgi hakkas paistetama, nõnda et neelatada oli juba raske. Allergiat polnud mul olnud lapsepõlvest saati. Mõtlesin, et niisuguse näoga pole mul mõistlik Tallinnasse sõita. Aga teist valikut mul polnud, sest pidin pensionitsheki panka viima, et see kataks üht laenu.

Võrus teatakse mind minu kunstnikustiili tõttu päris hästi ning sellega ollakse harjutud. Aga nüüd tundsin ma end Quasimodona oma paistes näo tõttu, mul oli tunne, et kõik panevad seda tähele. Kuid keegi ei paistnud mulle tähelepanu pööravat, nagu ma peaksingi selline koletis välja nägema!

Kassapidajaneiu naeratas armsalt nagu alati, kui ta palus mul esitada dokument, mis tõestab, et ma olen seenior. Pileti hind on siis oluliselt odavam – 70 krooni 185 asemel. Esitasin talle oma autojuhiloa, millelt on näha, et ma olen vanem kui 60. Sel hetkel ma taipasin, kuidas mitte kedagi ei huvita, kas mul on juuksed pestud ja kammitud või püksid pressitud või milline ma üldse välja näen – kogu mu vaev, mida ma aastaid olin oma välimuse pärast näinud – kõik oli nagu raisku läinud…

Kui ma Tallinna jõudsin, oli paistetus näolt enam-vähem ära kadunud. Abikaasa Heli tuli mulle bussijaama vastu, mind kohates hakkas ta aga naerma ja teatas rõõmsalt, et ma nägevat oma paistes huulega välja nagu Homer Simpson. Saanud aru, et ma polnud õnnelik tema märkuse peale, ütles ta, et Homer Simpson on ju ometi nii armas!

Ameerika saatkonnas anti mulle silmagi pilgutamata kätte tshekk, kuigi minu meelest ei olnud mul erilist sarnasust selle pildiga, mis oli mu passis. Ma mäletan, et sõjaväes olles aeti mul pea paljaks ja siis kutsus mu vend Kaido mind Sluggoks Nancy koomiksite järgi.

Jõudnud lõpuks panka, öeldi mulle seal, et nad ei saa mu Ameerika pensionitshekki vastu võtta, kuna minu arvel puudus konverteerimiseks vajalik summa. Mul soovitati enne raha, umbes 500 krooni, arvele panna. Ütlesin tellerile, et kui tshekk vastu võetakse, siis on seal ju rohkem kui 500 krooni, kuid see teda ei rahuldanud. Järgmisena pakkusin, et panen sularaha 500 krooni mitte oma tavaarvele, vaid sellele arvele, millel mul oli laen võetud ja kus oli mu oli võlg. Ka see ei olnud vastuvõetav, sest võlg neelavat kohe minu kroonid ära ja me oleme jälle alguses tagasi. Siis hakkas mul juba hing täis saama – paistis, et pank ei taha vastu võtta sularaha! Kutsusin kohale osakonnajuhataja ja lõpuks andis minu isiklik panganõustaja loa võtta vastu tsheki sisseandmiseks ja valuuta konverteerimiseks vajalik 500 krooni sularahas ning probleem sai lahendatud.

Maailmas paistsid asjad jälle korras olevat, sest leidis kinnitust põhimõte – eesmärk pühendab abinõu.

Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus