Sügishommik Võrumaal meie talus värske kohvi ja päikesetõusuga oli meeli ülendav. Tundsin, kui õnnelik ma olen, et saan oma hommikuid Lõuna-Eestis niiviisi alustada.
Paar päeva hiljem käisin ma Põlvas konverentsil. Olin üllatunud, kui kaunis see väikelinn on! Pean olema tänulik Põlva maavanemale Priit Sibulale, et ta mu sinna kutsus. Põlvamaal Mooste mõisa folgikojas peeti 21. oktoobril konverentsi teemal „Taastuvenergeetika arenguplaanid praktikasse“, mille korraldasid Europe Direct, Kliima ja Energiaagentuur (KENA), Põlva maakond ja SA Archimedes.
Ma polnud kunagi enne Moostes käinud, tõele au andes polnud ma sellest kohast enne kuulnudki. Mõisa folgikoda, kus konverents toimus, oli kaunilt renoveeritud. Konverentsi külalisi võttis vastu kohvilaud mõnusate suupistete ja pirukatega. See oli just see, mida varasel hommikutunnil kohalejõudnud vajasid.
Konverentsi avasid tervituskõnedega Riigikogu majanduskomisjoni esimees Urmas Klaas ja Põlva maavanem Priit Sibul. Seejärel esines Mooste vallavanem Ülo Needo, kes tutvustas Mooste mõisat ja valla tulevikuplaane.
Konverents töötas neljas sektsioonis: „Visioon“, „Säästlik energiakasutus“, „Koostöö“ ja „Praktilistest kogemustest taastuvenergeetika ja energiasäästu valdkonnas”. Andres Mäe, kes esindas Eesti Välispoliitika Instituuti, rääkis energiajulgeolekust ja Einari Kisel majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumist vastas küsimusele „Kuhu minna?“. Aare Vabamägi esindas KENA-t. Alternatiivenergiat käsitles Urmo Lehtveer, kes on MTÜ Piiriäärne Energiaarendus juhataja. Tema on selle teemaga tegelenud üle kümne aasta ja on tuttav nii tuule-, biomassist saadava energia kui päikeseenergiaga. Väga põhjendatult esitas ta väiteid, miks peaks valitsus taastuvenergia tootmist toetama. Ka päikeseenergia tuleviku kohta Eestis leidus tal häid sõnu.
Meelis Linnamägilt, energiatõhusa ehituse ja keskkonna alaselt spetsialistilt kuulsime, et Valgas on ehitatud esimene passiivmaja, milles asub lasteaed.
Buckminster Fuller, arhitekt ja suur mõtleja 20. sajandi algusest, on öelnud, et keskkonnareostus ei ole midagi muud kui kasutamata ressurss. Täna räägib samast asjast Indrek Tiidemann, AS Terts juhataja, et eilsed jäätmed on tänane energia. Tema firma töötab Nigeerias, aga ka mujal Aafrikas.
Lihula valla arendusnõunik Margus Källelt kuulsime unikaalsest olukorrast – Lihula linn on ümbritsetud rahvuspargiga, kus kasvab nii palju kõrkjaid, et nad pidid tooma Šotimaalt sisse härgi, kes neid sõid ja niiviisi puhastasid maastikku. Sellele vaatamata jätkub seda materjali nii palju, et põhku kasutatakse soojuse tootmisel.
Mina kõnelesin päeva lõpul teemal „Päikeseenergia kaasaegses talus“. Mulle tundus, et aega kogu teemat lahata oli vähe, aga rääkida oleks olnud väga paljust. Ma kinnitasin oma kõnes, et Eesti valitsus on toetanud meie päikesepargi pilootprojekti Kurenurmes.
Pärast mind esines AS Generaator nõukogu esimees Voldemar Enno, kes andis ülevaate väikeste hüdroelektrijaamade otstarbekusest ja ehitamise võimalustest. Tema järgi saab vanade vesiveskite taastamine olla vaid hobi, see ei ole tulutoov ettevõtmine. Ta oli mures kavatsuste pärast vähendada toetusi taastuvenergia tootmisele.
Kokkuvõttes pean tunnistama, et kõigele uuele lisaks, mida ma konverentsil kõrva taha panin, mõistsin ma, et Eesti valitsus tahaks näha Läänemerd tuuleturbiine täis pikituna. Minul pole nende vastu midagi, niikaua kui nad ei ole minu naabrusesse üles pandud. Aga mulle ei meeldi see, et meie valitsus otsib samal ajal võimalusi tuumaelektrijaama ehitamiseks võimaliku alternatiivina. Kui ma küsisin, kuhu me matame mürgised tuumajäägid, vastati mulle: „Iga riik matab omad.“
Ma saan muidugi ise ka aru, et ma olen vahel nagu Jehoova tunnistaja, kes näeb päikeses Jumalat ja tahab nüüd kogu maailma päästa. Aga samas – ega pime ei ole süüdi, et ta taevas päikest ei näe.
Õhtul koju sõites imetlesin ma veel kord väikese Põlva linna ilu. Eriti kaunid olid mitmevärvilised tuled mänglemas saarekesel järve keskel. Ma lausa armusin sellesse Eesti väikelinna.
Viido Polikarpus
viido@energysmart.ee
