Sõites suvel Viljandist Võrru, eksisin ma korraks ära ja peatusin Tõrvas, ühes Eesti väikelinnas, et teed küsida. Kaks minuvanust paari seisid parkimisplatsil ja arutasid midagi, kui ma nende juures oma Ladaga peatusin ja jutu katkestasin. Lasksin autoakna alla ja enne veel, kui ma sain midagi küsida, näitas üks seltskonnast minu peale näpuga ja hüüdis: „Polissinski! Sina oled see, kes rasedatele naistele oma Eesti Maja restoranis tasuta süüa andis!”
Reklaami võim on suur. Ma ei tea, kui paljud teist on kuulnud või mäletavad seda, et paar aastat tagasi pakkusin ma oma Eesti Maja restoranis rasedatele naistele võimaluse tasuta lõunastada. Ega ma ei teinud seda reklaami pärast. Minu mõte oli tõesti noorte perede heaks midagi ära teha, mitte ainult rääkida nende aitamisest.
Kuid mul polnud aimugi, kui palju rasedaid võib Tallinnas olla, kes sellise kutse peale ühel kindlal nädalapäeval kohale tulevad. Tegelikkus näitas, et neid oli mitte palju, vaid väga palju. Ma olen täiesti kindel, et mu tegevus tõi tähelepanu sündivuse probleemile Eestis. Kui
American Associated Pressi reporter mulle Stockholmist helistas ja küsis, kas see, mida ta on rasedate tasuta toitlustamisest kuulnud, vastab tõele, kinnitasin ma talle seda ja palusin külastada ka meie kodulehekülge
www.eestimaja.ee, kus see kõik kirjas on.
Reporter võttis mu nõu kuulda ja uuris ka menüüd väga põhjalikult. Mõni aeg hiljem saatsid eestlased paljudest maailmanurkadest mulle AP pressiteate selle sündmuse kohta. Selle oli kirjas, et Viido Polikarpus, kohalik eesti ettevõtja, tõstab Eesti langevat iivet sellega, et pakub rasedatele naistele tasuta verivorsti ja angerjat. Verivorst ja angerjas – keskmisele lääne inimesele kostab see kohutavana!
Kuigi see sündmus leidis aset mitu aastat tagasi, on see inimestel tänapäevani meeles ja paljud teavadki mind ainult selle uudise tõttu. Minult on küsitud, kas ma soovin niisugust kampaaniat korrata, aga mina tuleksin parema meelega lagedale mõne uue ideega, kas või rasedatele seenioridele tasuta lõuna pakkumisega. Keegi käis välja mõtte, et impotendid võiksid vajada tuge, aga ma ei näe neid julgeid mehi, kes ruttaksid tasuta lõuna nimel Eesti Majja, samas deklareerides oma võimetust… Mulle teevad muret kõik need tuhanded Viagra reklaamid, mis mu e-posti iga päev potsatavad, aga ma ei usu, et need on seotud sündivuse langemisega Eestis.
Margaret Meade, tuntud antropoloog, ütles kord, et naine vajavat meest sama palju kui kala jalgratast. Noored eesti naised teevad karjääri ja ei kipu abielluma. Selles küsimuses pole Eesti üksi, enamus edukaid ühiskondi maadleb sündivuse madala protsendiga. Edukad pered planeerivad aja, millal nende perre sünnib laps.
Norra, mis on kõige edukam Põhjala riik, jagab oma naftarikkused kodanike vahel ära. Ja seal iibega probleeme ei ole. Ehk vajavad noored eesti peredki suuremat kindlustunnet tuleviku suhtes, alles siis suurenevad ka perekonnad jõudsamalt.
Meie, kes me kasvasime sõjajärgses maailmas, mäletame pommivarjendeid ja seda, et sõda Venemaaga tundus olevat möödapääsmatu. Aga juba 19. sajandi keskel kirjutas Thomas Maltus oma „Iron Law of Wages”, kus ta ennustas ette, et töölisi sigineb liiga palju, kui selleks anda natukenegi võimalust. Et seda ei juhtuks, tuli neid tööga poolenisti ära tappa ja maksta nii vähe kui võimalik.
Kuid on üks asi, milles ma olen veendunud, ja nimelt selles, et kunagi tuleb keegi, kes nagu mustkunstnik lahendab kõik maailma ees seisvad probleemid. Või nagu ütles Albert Einstein, et ta ei muretse kunagi tuleviku pärast, sest see saabub niikuinii liiga kiiresti.
