16. aprilli Maalehes kirjutab Marju Lauristin artikli Rahvarinde ajaloost. Ta ütleb, et jutud Rahvarinde seotusest KGB-ga on lastud lendu sellepärast, et diskrediteerida seda liikumist.

Umbes 10 aastat tagasi rääkis mulle üks mu tuttav, tuntud sõja-ajaloolane, kuidas tal õnnestus Moskvas tutvuda seda aega puudutavate KGB toimikutega – niisugune asi oli võimalik vaid perestroika ja glasnosti aja alguses.

Lääs on turumajanduse põhimõtte tõttu alati olnud antikommunistlik. Vaba maailma liidrid on valmis toetama kolmanda maailma diktaatoreid, kes kuulutavad solidaarsust lääne demokraatiatega, kuigi nad ise seda alati ei praktiseeri. Lääne eesmärk on olnud suunata need maad lääne demokraatia teele. Viimasel ajal on selliseks riigiks olnud näiteks Pakistan. Iraani shahh oli lääne agent, aga USA-vastased jõud kukutasid ta võimult. Arvestades seda, mis on Iraanis nüüd juhtunud, ei tohiks me tulevikus hukka mõista kõiki kõva käega valitsusi. Putin on üks selliseid kõva käega valitsejaid, kes on rahva seas väga populaarne. Siia seltskonda kuulub ka Caesar Chavez, kes on populist ja kes ahvib järele Castrot ning tema sotsialismi. Mille poolest erinevad nad Saddam Husseinist?

Minu tuttav ajaloolane rääkis mulle järgmist.

Andropov oli piisavalt tark, et N. Liidu kompartei juhina mõista – nõukogude süsteem läheb peagi pankrotti. Ta tuli välja mõttega kasutada lääne antikommunistlikke avaldusi ja nende majanduslikku jõudu. Lühidalt öeldes soovis ta sulgeda nõukoguliku poe ja luua Venemaa Ühendriigid. Iga kommunistliku riigi juht vahetanuks selle idee kohaselt lihtsalt värvi, kinnitades oma rahvuslikku lojaalsust ja viies oma maa välja N. Liidust. Lääne abiga saanuks nad alustada otsast peale. Hiljem oleksid sõlminud uuesti sidemed Venemaa Ühendriikidega. Andropov mõistis, et Eestis oleks CocaCola juhi koht märksa olulisem kui kohaliku KGB juhi koht, eriti sel juhul, kui NL kukub kokku. Tema plaani järgi pidanuks nõukogude masinavärk üles ütlema ja osadeks lagunema. Ükski uuesti tekkinud riik poleks olnud vastutav kollektiivse, eelmisest liidust pärit võla eest. Selle asemel, et raisata tohutuid ressursse läänega tähesõdu pidades, tahtis Andropov alustada valge lehena.

Kuid Andropov suri kõigile ootamatult ja tema plaani ei jõutud ellu viia. Andropovi järglane Tshernenko pandi kohale teadmisega, et ta seal kaua vastu ei pea, sest tal oli kaugelearenenud ajukasvaja. Tshernenkot oli vaja ajutiselt selleks, et panna paika uus juht, kelleks kompartei valis Gorbatshovi, ehkki ta polnud partei favoriit, sest teda peeti Andropovi meheks.

Mu sõber rääkis, et ta nägi dokumentide järgi, kuidas kogu asi oli tol ajal lavastatud. Niisugustes liiduvabariikides nagu Eesti, kus verd ei valatud või valati väga vähe, oli rahuliku kulgemise põhjus selles, et juhtivad isikud olid juba kohtadele pandud nõukogulaste poolt. Kui kõik oleks läinud plaanipäraselt, siis oleks toimunud uus Vene revolutsioon ja pankrotti minemise asemel oleks iga kompartei liige olnud hoopis võitjate poolel. Kuid asjalood pöördusid sellisteks, et Gorbatshov kaotas kontrolli perestroika ja glasnosti üle.

Kõik läks, nagu ta läks. Kõige tähtsam on asjaolu, et Eesti taastas oma iseseisvuse sadade tuhandete inimeste tegutsemise tulemusena. Ja miski siin elus pole ainult must ja valge.

Ajalugu kirjutavad võitjad. Meie siin Eestis oleme praegu võitjad.

Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn

Märkmed: