Just siis, kui mulle tundub, et mul saab küllalt nii spordist kui poliitikast, satun ma Eesti Televisioonist vaatama kordussaateid „Pehmetest ja karvastest“. Tegemist on väga hea poliitilise satiiriga, kus tuntud poliitikuid on pandud mängima neid kehastavad nukud, kusjuures imeks pandav on nende väline sarnasus. Kuid lisaks neile on tegelasteks ka mõned loomad, näiteks Hunt, Siga ja Jänes.

Viimati nägin ma seda osa, kus Siga ja Jänes leiavad presidendi residentsist nuku, mis on kangesti presidendi enda moodi. Kuid nukul on peas suur nööpnõel. Tuleb president ja küsib, kas keegi teab midagi sellest nukust, kuid loomulikult pole keegi sellest midagi kuulnud. Jänes aga lükkab nööpnõela nuku pähe veelgi sügavamale ja küsib, kas president tunneb, et tal hakkab nüüd pea valutama. President kehitab õlgu, raputab pead ja lahkub. Nüüd tulevad Siga ja Jänes mõttele, et tegemist on woodoo-nukuga ja selle on lossi sokutanud mõni pahategija, miks mitte näiteks Villu Reiljan või mõni teine tema kaliibriga mees. Seejärel ilmub lavale proua president ja küsib, kas keegi on tema presidenti kujutavat nukku näinud. Proua hobi olevat nukkude valmistamine. Ta oli nuku pea suure nööpnõelaga kinnitanud, et see ära ei tuleks. Siga ja Jänes ohkavad selle uudise peale kergendatult, sest kogu loos ei saanud süüdistada kellegi kurja kätt.

Jah, kui palju woodoo-nukke me kahtlustame kurja tegemas, aga elu näitab, et tegemist on olnud süütu asjaga?

Maal Kurenurmes saan ma vaadata satelliidi kaudu ka taevakanaleid. Russia Today (RT) vaatamine on sama naljakas kui „Pehmed ja karvased“, kuni sa mõistad, et 300 miljonit inimest on piisavalt lihtsameelsed, et seda kõike uskuda. RT-s näidati üht prügiauto moodi veoautot ja diktoritekst teatas, et tegemist on Venemaa abiga Osseetiale, mis pidavat koosnema 60-st veokist. Veel mitu päeva järjest näidati sedasama kaadrit sellestsamast prügiautost, kust laaditi maha sama kaupa. RT kinnitas, et osseedid on hullumas rõõmust ja pidutsevad, sest Vene riigiduuma tunnustas nende iseseisvust. Pidustuste taustaks näidati, kuidas püssidest tulistati õhku, ja üht noori täis sõiduautot, lipud akendest väljas lehvimas, samas avas üks noormees ka shampusepudeli. Paistis, et auto parkis kuskil tee ääres ja selle taga oli näha seismas suurt hulka tühje masinaid. Siis näitas kaamerasilm selget taevast ja reporter teatas, et osseedid ei luba neil filmida ööfestivali, ta läks osavalt üle intervjuule kellegagi, kes seisis üksinda keset tühja tänavat ja kinnitas reporterile, kui õnnelikud nad kõik on oma Vene invasiooni üle. Vähegi intelligentsi omav inimene pidi aru saama, et mingit ööfestivali ei toimunud ega olnud kuskil näha ka 60-st autost koosnevat kolonni.

Ometi kuulen ja näen ma lääne televisioonikanalitelt, kuidas inimesed ikka veel kahtlevad selles, mis on tõde. Aga tõde on see, et Venemaa tahtis Läänele näidata oma muskleid ja anda teada, et tema on jõud, millega peab arvestama. Venemaa on nagu rikutud jõmpsikas, kes otsib tunnustust. Võib vaid ette kujutada, milline oleks olnud maailm siis, kui Venemaa oleks ühinenud Läänega ja oleks täna teine supervõim, tegutsedes meie kõigi üldiseks hüvanguks. Vastuvaidlejatele tuletaksin meelde, et Venemaa toetab täna Mugabwet, meest, kes näljutab kolmandikku oma rahvast lihtsalt oma isikliku heaolu nimel. Despoot Hugo (Caesar) Chavezit toetab Venemaa samuti. Näiteid võib tuua veel hulganisti. Venemaa relvajõud ei ole täna nii võimsad, et neid peaks kartma.
Kui Putin kutsus Eesti venelasi hiljuti tagasi kodumaale, siis polnud minejaid. Miks? Sest kõik teavad, milline on elu Venemaal.

Tulles tagasi „Pehmete ja karvaste“ juurde – selles näidendis on kõik poliitikuid mängivad nukud kuidagi armsad, isegi Savisaar. Ja see on minu meelest ohtlik. Mulle meenus ühe väikese lapse ema Kanadas, kes oli mõjutatud Disney filmidest ja määris oma pisipõnni käe meega kokku, et siis looduspargis saaks filmida karu, kes mee lapse käe pealt ära limpsib.
On vist asjatu öelda, et laps sellest loost eluga ei pääsenud.

Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn

Märkmed: