Kogu inimkonna ajaloo vältel on tahetud perekonda palju lapsi selleks, et oleks keegi, kes sinu eest vanaduses hoolt kannaks. Hiinas soovitakse perre vaid poisslapsi, sest nemad ei lahku kodust. Moodsas maailmas on asjalood aga nii, et vanemad teevad kõik selleks, et mitte jääda oma lastele kaela peale. Me kindlustame end oma pensioniplaanidega, investeerime aktsiatesse või mõtleme mingil muul moel võimalikele mustadele päevadele.

Mitmed vanad inimesed on mulle siin öelnud, et nendel on matuseraha kõrvale pandud. Nad katsuvad oma maise teekonna lõpetada sel moel, et see teeks lähedastele nii vähe peavalu kui võimalik. Et kui saadi oma elu sõltumatult mööda saata, siis võiks see nii olla ka peale meie surma… Mis saab olla tähtsam elu kuldsetel aastatel sellest, kui et lahkuda siit ilmast stiilselt.

Kõige tähtsam on inimesele tema perekond. Aga mille üle me vanaduses kõige enam nuriseme? Ikka pere üle – me ei näe oma lapsi ja lapselapsi nii tihti, kui me tahaksime.

Kui me oleme piisavalt õnnelikus olukorras, et meil on, mida oma järeltulevale põlvele pärandada, siis minul tekib küsimus: kust maalt on see meie kogutud varandus veel meie oma ja kust peale on see juba nende oma?

Üht minu sõpra süüdistas tema poeg sellepärast, et ema raiskavat tema pärandust pärast isa surma.

No muidugi, kui me oleme juba vanad ja soovime sõita näiteks puhkusereisile mingile eksootilisele maale, siis muidugi tundub see lastele raiskamisena. Kas me tõesti kulutame pensionärina puhkusele minnes juba võõrast raha?

Sellele probleemile on mul välja pakkuda lahendus. Kutsuge pere kokku ja öelge, et tänasest päevast alates maksate te igale pereliikmele, kes teid külastama tuleb – olgu siis sünnipäeval, jõulude ajal, mõnel muul tähtpäeval või lihtsalt niisama – teatud summa raha kohe peo peale. Muidugi ka lapselaste eest (eks see oleneb ka sellest, kuidas te nendega läbi saate). Ja nii kuni teie surmani. Kui teie olete mulla all, läheb samasse ka raha – näiteks annetate ülejäänu mõnele lastekodule või kirikule.

Nüüd muutub teie elu perele tähtsaks. Keegi ei soovi teie surma, vastupidi – tehakse kõik selleks, et teie elu oleks võimalikult pikk, ehk siis ka õnnelik. Ja te pole enam kunagi üksi ja keegi ei saa teid süüdistada oma varanduse raiskamises. Kui teie maja vajab remonti, on lapsed kohe kohal, sest nad ei saa lubada, et te katkestate end raske tööga ära, ja hoidku Jumal – äkki te veel surete! Isegi kui te otsustate lesepõlves uuesti abielluda, ei tehta teile perekonna poolt mingeid takistusi, sest eks uus abielu paku rõõmu ja õnne ning kindlasti pikendab see noorpaari eluiga.

Minu puhul on kogu sellel toredal plaanil ainult üks väike viga – mul pole oma lastele midagi sellist pärandada, mis neid sunniks nii palju pingutama.

Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn

Märkmed: