Sel nädalavahetusel oli Eestis kaunimaid sügisilmasid, mida ma siin näinud olen – päike paistis ja sooja oli 20 kraadi. Kuigi vahepeal on ka korralikult sadanud ja see andis lootust rohkele seenesaagile, ei leidnud mu naine Heli siiski ühtki seent meie maakodu lähedalt metsast. Seetõttu otsustasime sõita hoopis Võrru ja veeta nädalalõpp seal.

Võrus oli meil vaja kütust võtta. Peatusime bensiinijaamas. Kui auto oli tangitud, sisenesime, et tasuda arve. Kassa juures seisis noormees, kes oli silmnähtavalt purjus ja püüdis igaühega juttu teha, ka minuga. Mehel olid ühes käes autovõtmed, teises poolik viskipudel. Küsisin talt imestunult, ega ta ometi mõtle rooli taha istuda. Ta naeris mulle näkku ja vastas, et ta pole kunagi istunud autorooli purjuspäi. Ometi olin kindel, et mees pidi olema ise siia sõitnud ja et tal oli selge kavatsus ka bensiinijaamast oma autoga lahkuda. Nägin, kuidas kassapidaja vajutas paanikanuppu, et kutsuda kohale turvafirma Falck.

Üsna kiiresti saabusidki kaks turvameest. Üks neist käskis purjus autojuhil istuda autosse ja kaduda kõige nelja tuule poole. Olin hämmeldunud ja teatasin turvamehele, et ta sunnib purjus inimest istuma rooli taha, kõike seda lindistab ka turvakaamera! Mees oli minu vahelesegamisest üllatunud, aga ometi asja üle järele mõeldes käskis ta oma kaaslasel kutsuda kohale politsei. Nüüd ärkas joodikus mehemeel, ta pöördus kassapidaja poole ja lubas tagasi tulles sellel „näo üles lüüa“.
Politseil võttis paarkümmend minutit, et kohale jõuda. Selleks ajaks jõudsin ma üle vaadata kurikaela auto – see oli üsna kallis masin; viski, mida ta soovis bensiinijaamast osta, polnud ka mitte odavast sordist. Oli selge, et mees tundis kõiki ümbruskonna inimesi ja et tal oli kohalike seas mõjujõudu.

Mina ei soovinud enne politsei tulekut lahkuda, sest ma tahtsin näha, kuidas asi laheneb. Olin just paar päeva tagasi kuulnud uudistest, kui palju inimesi oli Eesti teedel viimase paari kuu jooksul kas vigastatud või surma saanud, enamasti oli süüdlaseks alkohol. Eesti on liiga väike, et lubada sellistel asjadel jätkuda. Olen sageli võrrelnud auto juhtimist purjuspäi pang peas sõitmisega ja see, et niimoodi sõita pole kerge, ei saa ometi olla õigustuseks!

Ka alkoholi keelamine ei ole probleemi lahenduseks. Nikolai II proovis seda enne Vene revolutsiooni ja see maksis talle valusasti kätte. Gorbatshovgi piiras alkoholi tarbimist, sest tema meelest oli alkohol Venemaa allakäigu üks peamistest põhjustest, aga sellega hakkas õitsema salaviinaäri, allmaailm teenis tohutud varandused, Vene riik aga kaotas maksude näol suure osa oma tuludest. Mis aga ei kadunud, see oli alkoholism – joodik jõi ikka sama palju või rohkemgi kui enne keeldu. Nüüd surdi Vene riigis mitte ainult viina joomise tõttu, vaid kuna jooma hakati tehnilist piiritust, odekolonni ja muud saasta, siis tuli surm nende mürkide tarvitamise tõttu. On ju teada, et alkoholism on haigus. On selge, et keelamisega probleemi ei lahenda. Me ei keela ju ära suhkru tarbimist, sest diabeetikud ei tohi suhkrut süüa. Mida aga peab tegema – peab kasvatama noori ja piirama alkoholi kättesaadavust. Kui mõistlik inimene peo keskel leiab, et alkohol on otsas, ei ole see talle maailma lõpp, kuid alkohoolik läheb paanikasse, ta teeb kõik, et kas või keset südaööd oma viinapudel kätte saada.

Olen kogu aeg olnud seisukohal, et purjuspäi sõitmist saab vähendada siis, kui auto, millega purjus inimene sõitis, konfiskeeritakse ja müüakse maha oksjonil, kuulugu see masin siis purjus inimesele endale, tema vanematele, sõbrale või kellele tahes. Saadud raha läheks joodikutest autojuhtide ohvrite toetamise fondi.

Tulles tagasi Võru tanklasse. Kui kaks noort politseinikku kutse peale kohale jõudsid, sain ma aru, et siin tunnevad kõik kõiki. Purjus autojuht sammus kohe ühe politseiniku juurde ja surus tervituseks kätt, öeldes: „Jälle mina!” Politseinik aga vaatas samal ajal mulle otsa ja tegi liigutuse, nagu ta tahaks oma kätt ära tõmmata. Ka nemad käskisid purjus mehel kohe koju minna. Mina pidasin vajalikuks uuesti sekkuda ja küsisin, kas nad on kõik segi läinud – see mees kavatseb ju autot juhtima hakata! Siis tuli politseinik minu juurde ja küsis, kas ma nägin oma silmaga, et see mees juhtis autot. Pidin tunnistama, et tegelikult ma otse oma silmaga ei näinud meest roolis, aga oli ju täiesti ilmne, et ta pidi ise autoga tanklasse sõitma, olid tal ju ka autovõtmed käes, tema auto oli kohe tankla ukse ette pargitud ja ta kavatses osta veel alkoholi. Minu meelest oleks olnud kuritegu lasta sel mehel rooli taha istuda. Nüüd küsis politseinik mehelt endalt, kas ta sõitis ise oma autoga kohale, mille peale viimane muidugi raputas pead. Teine politseinik tahtis kohe teada, kes siis lõpuks roolis istus. Kohe ilmus välja veel üks noormees, kes teatas, et hoopis tema oli kõne alla oleva auto roolis.

Minul ei jäänud kõige selle peale muud üle, kui ahastades käsi taeva poole tõsta… Küsisin noortelt politseinikelt, kas nad on kuulnud, kui palju inimesi saab Eestis hukka purjus juhtide süü tõttu, aga nad ei teinud minust enam väljagi, vaid viisid „päevakangelase“ oma masinasse. Ilmselt lasti tal puhuda ampulli, et teha kindlaks tema joobe aste, võib-olla kulgesid asjalood hiljem nii, et see test ei näidanudki midagi…

Ma ei tea seda, kuidas kogu lugu lõppes, oli sel õnnelik lõpp või mitte, aga mul on tunne, et kohalikul kuulsusel lastigi minna kõige nelja tuule poole… Oleksin küll tahtnud, et politsei oleks purjus mehe vähemasti arestimajja kainenema viinud. Kahjuks tehti selle asemel kogu loost naljanumber.

Ja kogu meie kaunis nädalalõpp oli ka rikutud.


Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn

Märkmed: