Eelmisel nädalal võtsin ma osa rahvusvahelisest konverentsist Hamburgis (
24th European Photovoltaic Solar Energy Conference), kus arutati alternatiivenergia küsimusi. Minu hea sõber Michael Wegecsanyi, kes Austraaliast Eestisse Kurenurme kolis, asutas siin oma firma
Energysmart Estonia eesmärgiga tegelda alternatiivenergiaga (
www.energysmart.ee). Michael on sel alal tegutsenud nii Austraalias kui Saksamaal aastaid. Mind palus Michael tulla konverentsile kaasa kui oma meeskonna kolmandat liiget.
Lendasime Saksamaale Riia kaudu Air Baltic’uga. Tunni ja kahekümne minuti pärast olime Hamburgis. Kõik läks kenasti sinnamaani, kuni tuli pagasi kättesaamise kord – mida ei olnud, see oli minu pagas. Kõik, mis mul oli, oli mul parajasti seljas, ja seljas olid mul mugavad reisiriided. Ülikond, korralikud kingad, hambahari etc. olid jäänud pagasisse. Lennujaama ametnik lohutas mind, et ärgu ma muretsegu, õige varsti tuuakse mulle kohver hotelli järele. Teadsin küll, et sellised asjad juhtuvad õige sageli, aga see ei teinud mind karvavõrdki õnnelikumaks.
Hotelli jõudnud, vahetasid Michael ja Ronald, kes samuti
Energysmart Estonia meeskonda kuulub, teksad ülikondade vastu, et konverentsile minna. Ronald on noor energiline eesti kinnisvaraspetsialist, kes näeb alternatiivenergias suurt tulevikku. Minul ei jäänud muud üle kui teistega ühineda, lootuses kuulda peagi häid uudiseid lennujaamast.
Konverentsil oli tuhandeid korrektselt riietatud inimesi. Kogu sellest energiast, mis sinna oli kogunenud, oleks jätkunud Kurenurmele sajaks aastaks.
Saksamaa on täna üks alternatiivenergiaga tegelevaid juhtivaid riike maailmas. Sealne kliima ei erine oluliselt Eesti kliimast. Talvepäevad võivad meil olla küll lühemad, aga sellevõrra on meie suvepäevad jällegi pikemad. Mina tean nüüd, et me ei vaja mitte päikesesoojust, vaid päikesevalgust. Ka Kreeka ja Tshehhi on kiiresti arenenud alternatiivenergia rakendamise küsimuses, toetades igati selle arengut. Kuna needki ei ole suurriigid nagu Eestigi, siis tekib õigustatult soov võtta eeskuju nende riikide suhtumisest antud teemasse.
President Meri võrdles kord Eestit paadiga. Vastandina suurele laevale võib paat kiiresti kurssi muuta. Meri pidas silmas seda, et Eesti võib kiiresti teha muutusi nii majanduslikus kui poliitilises elus, et pääseda NATOsse ja Euroopa Liitu. Nagu me teame, nii ka läks. Mõneti oleme täna oma eduloos seisma jäänud. Näiteks oleme jäänud maha eurolaevukesest, kuna me ei suutnud õigel ajal täita kõiki nõudeid, mida euro kasutuselevõtuks oleks vaja olnud.
Mis puutub mu pagasisse, siis esimese päeva õhtuks polnud ma veel sellest midagi kuulnud. Helistasin lennujaama, kust öeldi, et arvatavasti sattus mu kohver mõne teise lennuki peale, leidnud nad seda veel polnud. Lubati, et hommikuks on mul asjad käes, aga hommikul olin sama tark kui õhtul. Konverentsi teisel päeval pidin ma kohale ilmuma samade riietega, mida kandsin lennukis ja kogu eelmise päeva. Michael tegi mu kulul nalja, et ehtsad miljonärid näevadki räbalad välja. Veelgi enam, ta arvas, et oleks tore, kui kriitilistel momentidel paistaksin ma tema suurinvestorina, nagu Ameerika miljardärina!
Kolmandaks päevaks olin ma kaotanud kannatuse, ka ekstsentrilise miljardäri mängimine hakkas juba oma aja ära elama. Helistasin Riiga, kuid sellest ei olnud mingit abi, sest nende meelest ei olnud Hamburg midagi teinud, et minu kaotatud pagasit otsida. Nüüd juba väga vihasena helistasin Hamburgi lennujaama, kuid seal vastas mulle automaatvastaja. Kui ma olin kümneid kordi automaatvastaja peale sattunud, siis lõpuks jätsin neile teate, et Riia lennujaama arvates ei ole Hamburg teinud midagi minu pagasi leidmiseks. Oma vihasele kõnele sain nüüd kohe vastuse meeldivalt naishäälelt, kes teatas, et minu kohver on üles leitud! Pidin talle üles loetlema kohvri sisu. Alustasin Clarke’i kingadest, siis nimetasin kaamerat, mis oli küll parandatud, kuid töötas hästi, Armani lõhnavett, ülikonda ja triiksärke. Sain kinnituse, et tegemist on tõesti minu kohvriga ja et see tuuakse mulle hotelli kella 6 ja 9 vahel õhtul. Ootasin õhtul kella 10-ni, kuni kohver mulle lõpuks ära toodi. Järgmisel hommikul pidime lendama koju ja ma kinnitasin endale, et on ju tore näha hea välja vähemasti tagasiteel. Kohvrisse ma pilku ei heitnud, vaid läksin kohe magama.
Hommikul pagasit avades nägin, et kuigi ma olin rääkinud kena naishäälega oma Clarke’i kingadest ja Armani lõhnaõlist, olid need mõlemad kadunud koos tualett-tarvetega. Ja kadunud oli ka mälukaart minu kaamerast.
Edaspidi ei ole mul enam mingit soovi lennata Air Baltic’uga. Kes selles süüdi on, kas nemad või Hamburg, seda ei saa ma küll kunagi teada, aga ma kaotasin selle lennuga rohkem kui paari kingi ja Armani lõhnaõli. Ma kaotasin kaks päeva Hamburgis ja ilmselt nii mõnedki vajalikud kontaktid, kuna ma ei tundnud end seal sugugi hästi. Air Baltic peab sellest loost oma järeldused tegema, ja kiiresti. Reputatsiooni kaotamine on äris kohutav asi.
Kokkuvõttes aga tahan ma kinnitada, et konverentsist osavõtt oli tõesti kasulik ja vajalik. Eesti peaks praegu panustama alternatiivenergiasse, et mitte maksta hiljem kõrgemat hinda. Pöörakem oma stagnapaat ringi, et Eestist saaks arukas energiariik.
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
