Mul on segased tunded praeguse Eestis valitseva õigusemõistmise süsteemi suhtes. Õigus olevat pime, aga see ei tähenda, et ta peaks olema rumal. Ehk Eesti õigussüsteem siiski ei ole „ENSV kadunud poeg“, nagu ütles kord mu tuttav, kes näeb kõikjal vaenlast. Ta rääkis, et paljud tänased advokaadid ja kohtunikud olid Vene ajal NLKP liikmed ja töötasid otseses KGB alluvuses ning nende järglasedki võivad omada eelkäijate sidemeid. Lisaks sellele on kohal 30.000 Vene erusõjaväelast, kes imbusid siinsetesse struktuuridesse vahetult enne, kui Vene väed Eestist välja läksid, ja ärgem unustagem ka Vene oligarhide piiramatuid ressursse.
Võib-olla olen ma liiga lihtsameelne ja teen ka meie õigussüsteemile ülekohut, aga tõsi on see, et esimese astme kohus ei leidnud, et ükski Vene kogukonna liidritest oleks olnud süüdi pronksiöö korraldamises, isegi mitte mässu õhutamises. Kõik pärast kohtuotsuse väljakuulutamist läbiviidud küsitlused näitasid, kui rahulolematu oli rahvas selle otsusega.
Mart Helme, endine Eesti suursaadik Moskvas tunnistas, et ta oli äärmiselt pettunud, et Eesti kohtul ei olnud sirget selgroogu teha süüdimõistev otsus.
Kui ühelt kohtualuselt, Dmitri Klenskilt küsiti enne kohtuotsuse väljakuulutamist kommentaare, siis rääkis ta ainult vene keeles. Pärast õigeksmõistmist rääkis ta aga puhtas eesti keeles. Vähe sellest, kohtualused on juba esitanud Eesti õigussüsteemi enda vastu kaebusi, nagu oleks neid vääralt koheldud. Klenski ütles, et kohus peab tõestama, et nemad isiklikult võtsid osa lõhkumistest ja rüüstamistest pronksiööl. Nürnbergis leidis rahvusvaheline kohus, et kõik natsijuhid olid süüdi tapmistes, ka need, kes inimeste hävitamisest ise otseselt osa ei võtnud. Või näiteks jäi Sharon Tate’i tapmises süüdi Charlie Manson, kes samuti ise tapatööd läbi ei viinud, seda tegid tema jüngrid.
Mart Helmel võib olla õigus ka selles, et tema meelest kaotab Eesti kohtusüsteem ja õiguse mõistmise süsteem nimetatud otsusega usaldusväärsust tulevikus. Isegi venelased, kes siin elavad, võivad meist vähem lugu pidada, kuna nad näevad, kuidas meie õigussüsteem surve all murdub. Kuidas me saame loota, et venelased soovivad saada meiesarnasteks, kui me ei julge jääda iseendiks?
Aastaid tagasi võtsin vastu otsuse, mis puudutas minu ja mu abikaasa suhet. Olime tülitsenud ja minu uhkusetunne ei lubanud mul alla anda. Siis ma küsisin endalt, kas ma parema meelega tean, et mulle jääb õigus või soovin ma olla lihtsalt õnnelik? Leidsin, et targem on olla õnnelik. Ehk on praegugi küsimus sama – Eesti riik tahab olla pigem õnnelik, õigluse jaluleseadmine on teisejärguline. Kuid õnne antud olukorras on raske leida. Needsamad vene liidrid naeruvääristavad meie õigussüsteemi igal võimalikul juhul. Kes julgeb neid tulevikuski milleski süüdistada, kui on näha, et süüdistused on neile nagu hane selga vesi? Järgmise sammuna kaebavad Vene nashilastest agitaatorid, keda politsei vahistas rüüstamiste eest ja keda pärast seda ei lubata EL-i riikidesse siseneda, meid arvatavasti kohtusse, nagu oleks nendesse ebaõiglaselt suhtutud ja nemadki võivad saavutada kohtus võidu Eesti riigi üle.
Ning lõpuks – kui keegi pole süüdi rüüstamistes, siis tekib küsimus, kas neid rüüstamisi ja lõhkumisi üldse oligi?
Kõige rohkem aga häirib mind üks eestlane, kes kinnitas, et antud kohtulahend aitab kaasa integratsioonile ja et nüüd usaldavad venelased meie riiki rohkem kui enne. Minu meelest ei usalda keegi süsteemi, mis ei tööta, olgu see siis Vene või Eesti oma. Ka Eesti meedia aususe suhtes on mul kahtlusi, kuid see võib olla minu isiklik probleem, mis on ehk seotud sellega, et ma olen üles kasvanud Ameerika Ühendriikides ja seal ka suurema osa oma teadlikust elust elanud. Kuigi USA-s on vaba demokraatia kestnud juba 200 aastat, hoiavad nad senini pilku peal inimõigustel ja seal ei arvata, et demokraatia on midagi, mis on olemas iseenesest mõistetavalt.
