Eesti Elu
Viido veerg: Odratangupuder
Arvamus 23 Jan 2009 Viido PolikarpusEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Uue aasta algul helistas mulle maale Uno Loop, keda võib pidada Eesti Frank Sinatra ja Bobby Dareni seguks, ning soovis head uut aastat. See oli üks neist harvadest juhustest, mil meie maatalus telefoniside ka töötas. Oli väga tore kuulda oma vana sõbra häält. Seda enam, et Uno rääkis, kuidas ta andis intervjuu Eesti Raadiole ja kiitis seal Heli poega Uku Suvistet. Uku laulja- ning muusikukarjäär läheb praegu tõusvas joones ja tal on palju esinemisi kõikjal Eestis. Uno on Georg Otsa nimelises muusikakoolis õppejõud ja Uku oli kunagi üks tema õpilasi.

Jutuajamises tahtis Uno teada, kes mulle süüa teeb, kui ma talus üksinda olen. Kinnitasin talle, et saan ise sellega väga hästi hakkama. Uno meelest oleks pidanud mees, kes Eesti pealinnas Tallinnas on juba üle kümne aasta pidanud restorani, kus pakutakse eesti toitu, juba ammu olema välja andnud kokaraamatu.

Kui ma olin telefonitoru käest ära pannud, hakkasin ma oma sõbra sõnade peale mõtlema. Sarnasest ideest on, tõsi küll, juba ammu juttu olnud, aga iga pikk teekond, olgu või 1000 miili, algab ikka esimesest sammust. Nii ma otsustasingi astuda nüüd selle esimese sammu ja kirjutan lähemalt ahjutoitudest.

Kui Heli viimati maal käis, siis tunnustas ta minu kokakunsti oskusi, aga andis ka mõningaid õpetussõnu. Näiteks selle kohta, kuidas lõhe ahjus küpsetada. Lõhe puhul on kõige parem, kui paned ta fooliumisse, olles kala muidugi enne maitsestanud kerge soola ja pipraga, ning kui ahjus on söed kustunud, siis asetad panni koos kalaga ahju. Fooliumis säilitab kala oma mahlasuse kõige paremini. Lisandiks pole vaja isegi mitte tatari kastet.

Fooliumis saab suurepäraselt küpsetada ka kartuleid, kuigi pean tunnistama, et meie ahi teeb kartulitega sama hea töö ka siis, kui nad lihtsalt ahjupannile küpsema panna. Soovitan mitte kasutada võõraid –nagu näiteks kartuli- või kalamaitseaineid. Sama põhimõtet oleme kasutanud ka Eesti Maja restoranis, kus me maitsestame toidud peamiselt nende maitseainetega, mida kasutasid juba meie vanemad ja vanavanemad.

Ma kahtlustan, et kõik need tänapäeval kasutusel olevad mikrolaineahjud ja igasugused muud targad köögiriistad, aga ka peened maitseained ning valmiskastmed sunnivad meid tegelema vaid protsessi endaga ja ei lase keskenduda tulemustele. Toogem siin näiteks kas või eesti õunad. Kuigi Eestis on tohutu hulk õunasorte, millel kõigil on erinev maitse, leiab poest ikkagi vaid selliseid imporditud sorte nagu „Golden Delicious“, „Delicious“ ja „Granny Smith“. Kõik kolm on aretatud sordid, mis on välimuselt kaunid ja säilivad kaupluse riiulitel kaua, aga maitset neil küll ei ole. Eesti õuna leiab kauplustest üha harvem. Õnneks on iga eesti talu ümber õunapuuaed ja kui linnainimesel ikka väga suur isu meie õunte vastu on, siis võib ta neid kas või talumeeste käest osta.

Minu lemmiktoiduks on viimasel ajal puder, mida Heli õpetas mind tegema. Selleks tuleb alumiiniumpannile valada kuhi odratangu, selle ümber valada värsket piima, lisada natuke soola ja suhkrut ning panna siis kogu kupatus ahju, lükates muidugi eemale veel hõõguvad söed. Tunni aja pärast võib pudrupanni ahjust välja võtta. Esimene kord omapäi seda putru tehes ehmatas mind pudru peale tekkinud kõrbenud piimakiht, ma arvasin, et olin kõik ära rikkunud, aga Heli rahustas mind, öeldes, et nii see peabki olema. Koorisin kile pudru pealt ära ja leidsin selle alt suurepärase suutäie – just kergelt kõrvetatud piim andiski pudrule eriti hõrgu maitse.

Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus