Viido veerg: Mõtteid sõbra lahkumise järel
Arvamus 08 Aug 2008 Viido PolikarpusEWR
    Trüki   E-post   FB     
Eelmisel nädalal matsime Vello, minu naabri maal Kurenurmes. Mõni nädal tagasi viisime Heliga Vello haiglasse, kuid ta suri seal südamepuudulikkuse tagajärjel. Naabrimees oli minust aasta noorem.

Vello tegi kõiki raskeid töid, mis maal vaja teha on. Meile oli ta eriti suureks abiks siis, kui mu äi jäi voodihaigeks ja vajas hoolitsejat. Vello hoolitseski tema eest kuni mu äia lahkumiseni siit ilmast.
Mäletan, et alles hiljuti rääkisin Velloga tema joomise probleemist ja ta vastas mulle: „Mu lapsed on suureks kasvanud, mul pole mingit maist vara, seepärast pole ka midagi kaotada. Mul pole ka autot, seepärast ei sõida ma juua täis peaga – nii et kellele ma siis liiga teen?“ Kui ma aga matustel vaatasin kõiki neid sõprade ja sugulaste nägusid, millelt peegeldus sügav kurbus, siis oleksin ma talle osanud kohe vastata – praegu teed sa oma lahkumisega liiga kõigile meile, kes me siin oleme.

Vello oli omal ajal üks neist, kes oli saadetud Tshernobõli pärast õnnetust sealses tuumareaktoris. Ja kuigi sel mehel oli tõesti probleeme alkoholiga, ei muutunud ta joobnunagi kunagi vägivaldseks ega vaenulikuks. Kainena aga oli ta parim töömees, keda ma maal oleks võinud soovida, ja minu parem käsi sealsetes ettevõtmistes. Isegi täna tema peale mõeldes ei suuda ma uskuda, et teda enam ei ole. Igal hommikul tõustes panen kohvipoti tulele ja jään ootama, millal Vello uksest sisse astub, et koos kohvi juua ja hommikust süüa.

Matustel rääkisin ma ühe loo. Ookeanilaine nautis oma elu, keereldes ja vahutades veepinnal, kuni ta lõpuks märkas, et horisondil terendab kallas. Ta nägi, kuidas üks laine teise järel igavikku kadus, ja kogu tema rõõm muutus kohutavaks hirmuks. Hirmuks selle ees, et kohe-kohe saabub nii ka tema enda lõpp. Mille see armas ookeanilaine oli unustanud, oli asjaolu, et ta ise oli lihtsalt osa suurest ookeanist. Meenutasin ka ühe Napoleoni sõduri karjatust pärast raskelt haavata saamist: „Ma polnud valmis surema täna!“

Jah, tõesti pole vaja teada, millal see viimane tund saabub, mis meid kõiki ees ootab.
Vello matuste tõttu ei olnud mul võimalik osaleda Sinimägede üritusel 26. juulil, kuigi olin sinna plaaninud minna. Trivimi Velliste, kes ainsana Eesti poliitikutest ka sel aastal seal meie veteranidele austust avaldamas oli, küsis minult, mida ma mõtlesin New Yorgis olles sel ajal, kui algasid perestroika ja glasnost ning meie laulev revolutsioon. Mäletan, et sel ajal olin ma kindel, et eestlaste nõudmised on liiga suured, liiga kiiresti tahetakse muutusi, et eestlased kodumaal peaksid olema õnnelikud selle üle, mida Gorbatshov neile pakub. Arvasin, et on ainult aja küsimus, millal venelased toovad Eestisse tankid, nagu nad tegid seda omal ajal Tshehhis ja Ungaris. Täna asjadele tagasi vaadates saan ma aru, kui väikesed olid meie võimalused taastada iseseisvus. Kui me poleks aga kiirustanud, oleks see olnud vesi venelaste veskile – nad oleksid kogunud jõudu ja me poleks oma eesmärki ehk kunagi saavutanudki.

Sinimägedes võidelnute read hõrenevad iga aastaga, nendega koos kaob otsene side eestlaste ühe olulisema sõjalise sündmusega. Ajaloolane Lauri Vahtre võrdles Sinimägede lahinguid spartalaste võitlusega pärslaste vastu Termopüla lahingus. Seal suutsid 300 spartalast hoida kolm päeva kinni 200.000 pärsia sõdurit. Kuigi kõik 300 spartalast lõpuks tapeti, peetakse seda lahingut ikkagi nende võiduks. Sõjalises mõttes on see võrreldav 1944. aasta lahingutega Sinimägedes, kus kümne Vene diviisi edasiliikumist suutis takistada üks Eesti diviis.

Pärslased said lõpuks lüüa ja pidid lahkuma Kreekast. Venelased pidid Eestist lahkuma, kuna kogu nende süsteem läks pankrotti, aga väga tähtis osa on siin muidugi meie laulval revolutsioonil.

Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus