23. novembril esines Estonia kontserdisaalis Eesti Kaitseväe orkester koos hõimuvellede orkestri Kaartin Soittokuntaga. Sellega tähistati Eesti Kaitseväe, aga ka Kaitseväe Orkestri 88. sünnipäeva. Orkestreid juhatasid Peeter Saan, Elias Seppälä ja Sami Hannula.
Õhtu suurüllatajaks oli metsosopran Annaliisa Pillak, kes on õppinud Soomes ja on saanud seal ka tuntuks, kuid Eestis oli tema nimi seni tundmatu. Praeguseks on Annaliisa saanud osa ooperis „Tuhkatriinu”, mis on nii edukas, et kõik etendused on selleks hooajaks välja müüdud.
Publiku seas istudes jäi mu pilk peatuma kaitseväe logol, mis kaunistas lava tagaseina. Mulle meenus jällegi aeg, mil ma tulin Eestisse ja astusin esimest korda Kaitseväe Peastaabi uksest sisse. Sellest on möödas 12 aastat.
Kindral Aleksander Einseln tutvustas mind oma abile Kitty Jürgensile, kes pidi mind varustama kõige tööks vajalikuga.
Peastaabist lahkusin ma umbes samal ajal kui kindral Einselngi. Mõni aeg enne äraminekut panin ma kokku kava noorkotkastest Eesti Televisiooni jaoks. Töö käigus viisin ma esimest korda kokku Katrin Karisma, Tõnu Kilgase ja Kaitseväe Orkestri, ning just siis esinesid nad esimest korda koos. Tänaseks on nad andnud välja ühise CD-plaadi „Anna mul suud, härra seersant”. Kaanekujundus oli allakirjutanu tööks. Mulle meeldib see CD väga, seda mängitakse Eesti Maja restoranis tihti.
Senine kaitseväe juhataja viitseadmiral Tarmo Kõuts pani oma ameti maha ja astub poliitikasse. Ta tegi selle otsuse juba augustis ja ausa mehena teatas ka kohe, et astub Isamaa ja Res Publica Liidu liikmeks. Minu meelest sobiks ta hästi kaitseministriks, kui selleks avaneks võimalus.
Veel siis, kui kaitsevägi end positsioneeris, juhtis Eesti Piirivalvet Tarmo Kõuts. Juba selle ameti esimestest päevadest peale peavad eestlased piirivalvet kõige usaldusväärsemaks institutsiooniks. Kui Kõutsist sai kaitseväe juhataja, olid suhted kaitseväe ja kaitseministeeriumi vahel väga teravad. Tema ametis oldud kuue aasta jooksul on suhted nende kahe vahel olnud rahulikud. Ka NATO-sse jõudis Eesti just Kõutsi ametisoleku ajal. Eesti Kaitseväe kohta pole olnud kuulda midagi peale kiidusõnade.
Tarmo Kõutsi mantlipärija kindral Ants Laaneots kinnitas Estonias kõneldes, et oma kogemustele tuginedes võib ta väita, et poliitika on märksa ohtlikum kui sõjaväes teenimine. Ja tema peaks juba seda asja teadma, on ta ju endine Vene armee tankikomandör ja teeninud Afganistanis. Temast taheti omal ajal lahti saada, vaatamata ta kogemustele, aga mees jäi endale kindlaks ja jätkas oma tööd Kaitsekolledzhis Tartus.
Endine kaitseväe juhataja, kindral Johannes Kert kippus samuti poliitikat tegema ja langes selle ohvriks, kuid ta ei muutunud kibestunuks. Täna esindab ta Eestit NATO-s. Kindral Einseln aga jäigi pärast poliitikutega tülli minemist kibestunuks.
Kui kontsert Estonias lõppes, tulid kõik muusikud õhtut lõpetama Eesti Maja restorani. Ja see tegi mu südame soojaks.
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
