Eesti Elu
Viido veerg: Möödunu peale mõeldes
Arvamus 21 Nov 2008 Viido PolikarpusEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Hiljuti saatis minu õde Pia mulle ema päevikud. Mäletan küll ema päevikusse sissekandeid tegemas, vahel neid mulle isegi ette lugemas, aga seni polnud ma sellele erilist tähelepanu pööranud. Et minu käes on ka ema kirjad oma emale ehk minu vanaemale Lucie Sibulale Viljandisse alates aastast 1958, on need päevikud saanud mulle oluliseks teatud elulooliste tühikute täitmisel.

Noorena ei lugenud ega ka kirjutanud ma eesti keeles üldse, minu eesti keele oskus oli audioverbaalne ja eesti keele grammatika vastavuses mu võimetega inglise keele grammatikas. Kuigi ma grammatikat ei osanud, aitas mind kuulmisvõime, võib-olla sellepärast, et ma olin kakskeelne – bilingual. Kooliajal võitsin mitmeid esseevõistlusi, aga seda mitte kirjutiste stiili pärast, vaid sisu tõttu. Olen juba varem kirjutanud, et kui ma Eestisse tulin, siis pidin eesti ajalehti lugema endale ette kõva häälega, et aru saada, millest on jutt. Seega pidin ma tekstist arusaamiseks seda kuulma.

Tänagi eelistan ma lugeda inglise keeles, lemmikajakirjadeks on mul Economist ja Foreign Affairs. Eesti lehtedest loen Õhtulehte, Eesti Päevalehte, Maalehte, Postimeest ja Äripäeva, aga ükskõik kui palju ma ka ei pingutaks, kultuurilehest Sirp minu jõud üle ei käi. Raske on toime tulla ka minu hea sõbra Ott Rauna ajakirjaga Mana, milles on väga põnevaid ja harivaid artikleid.

Hiljuti hakkasin ma lugema Anne Velliste raamatut „Ernst Jaaksonile“, mille ilmumisest on möödas juba peaaegu kaheksa aastat. Lugedes seda leidsin, et see teos on väga hea abivahend oma eesti keele oskuste täiendamisel.

Suursaadik Ernst Jaaksonit tundsin minagi, nagu enamus mu eakaaslasi. Ta oli kõige lugupeetavam külaline, kes kirikus ja New Yorgi Eesti Majas istus alati esireas. Ta oli nagu kindlus ja tugi, nagu patriarh, kelleta ei kujutanud omaaegset eesti elu Ameerikas ettegi. See annab minu jaoks raamatule Ernst Jaaksonist erilise väärtuse. Paljusid inimesi, kellest raamatus juttu on, ma kas tundsin või tunnen, samuti on mulle tuttavad seal esinevad kohad. See kõik teeb lugemise põnevamaks, aga ka lihtsamaks.

Ernst Jaakson ütleb selle raamatu lehekülgedel, et ta on elanud pika elu, aga tal on raske sellepärast, et kõik tema sõbrad on lahkunud. Põlvkond, kellest ta niiviisi räägib, on minu jaoks põlvkond, kellega ma defineerisin oma maailma, kes käis minu ja mu kaaslaste ees. Nemad – minu vanemad, õpetajad ja sõbrad olid need, kes suunasid mind ja näitasid, milliseid eesmärke enda ette seada, unistusi unistada, lootusi loota, prioriteete silmas pidada. Kuna nad kõik hakkavad lavalt lahkuma või on juba lahkunud, siis ei saa ma kuidagi lahti endas võimust võtvast üksinduse tundest. Kellele ma enam peaksin soovima muljet avaldada ja millega? Kes sellest hoolib? Järgmine põlvkond on juba lavale astunud ja neid ei huvita, mida meie teeme, nemad tahavad ise end teostada. On huvitav jälgida uue põlvkonna, uute tormlejate ja tunglejate tulemist ning nende tegemisi, seda, kuidas nad võtavad üle võimu ja viivad meid uude maailma, nende maailma. Vahel on tunne, nagu jäetaks mind kõigest kõrvale. Et minu aeg on tulnud ja läinud ja see, kelleks ma olen pidanud saama, selleks ma olen juba saanud. Kui ma mõtlen sellele, millised on olnud mu soovid ja unistused, siis tean, et olen palju jätnud tegemata. Mõeldes aga sellele, mis minuga oleks võinud juhtuda, siis tunnen end siiski natuke kindlamana oma tehtud valikutes.

Ernst Jaaksonist oleks võinud saada don Quijote Eesti ajaloos, kui Nõukogude Liit poleks kokku varisenud. Kuid Jaaksoni institutsiooni aitasid elus hoida ka need paljud kaasmaalased, kes tema usku ja lootust eesti rahva püsimisse jagasid. Jaakson elas tõesti pika ja kauni elu. Ja tema kõige suurema unistuse – Eesti iseseisvumise taastamise nägemine oli parim tasu, mida ta võis saatuselt oodata. Sest mõelgem, kui paljud meie vanematest ja vanavanematest, kes eesti keelt ja eesti meelt välismail alles hoidsid, surid seda nägemata.

Raamat „Ernst Jaaksonile“ paneb mind mõtlema möödunud aegadele ja vanadele sõpradele, näiteks kas või Harald Raudsepale, Vaba Eesti Sõna kauaaegsele toimetajale. Ta tavatses ikka minuga Eesti Majas kohtudes öelda, et oli omal ajal Viljandis elades igal hommikul mu vanaisa veskist mööda kõndinud, kui kooli läks. Ehk ongi raamatu tähtsus selles, et see hoiab elus midagi, mis on kunagi olnud – hoiab elus seljataha jäänud päevi.

Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus