26. jaanuari Eesti Päevalehes ilmus Tallinna (Väo) elektrijaama juhataja Andres Taukari sulest artikkel pealkirjaga „Eesti Energia miljardimäng“. Sellest loeme:
„Möödunud nädala üks tähtsündmusi oli elektrituruseaduse lugemise katkestamine riigikogus. /.../ Eelnõu paragrahvi 59 kohaselt kavatsetakse Narva elektrijaamadele kahe uue 600 MW koguvõimsusega põlevkiviploki rajamiseks maksta toetusi kuni 1,2 miljardit krooni aastas ja seda järgmise 20 aasta jooksul ehk kogusummas 24 miljardit krooni. Toetust on kavas finantseerida põhivõrgu tariifi kaudu ehk selle maksavad kinni elektritarbijad 15–20 sendini kWh tõusva elektrihinnaga. 24 miljardit krooni 20 aasta jooksul ja 1,2 miljardit aastas on raskesti hoomatavad rahasummad. /…/ Keskmise perekonna panus toetusse on umbes 3500 krooni aastas ja seda 20 aasta jooksul. Mida me selle eest vastu saame? Probleem ongi selles, et tegelikult me ei tea, milleks seda 600 MW elektrivõimsust meile vaja on ja miks me peaksime sellist üüratut rahasummat maksma. Ei elektrimajanduse arengukava ega ka eelnõu seletuskiri ei anna selleks piisavalt selgitusi.“
Olen lugenud, kuidas näiteks Inglismaal on taastuvenergia kõige suurem vaenlane kohalik energiakompanii, sest nad hirmutavad elanikud ära, et need ei toetaks mitte taastuvenergiat, vaid hoopis tuumaenergiat, mida nad saavad kontrollida. Energiakompaniid pole mitte selle vastu, et taastuvenergia tootmist subsideeritakse Euroopa Liidu (EL) poolt, nad lihtsalt ei taha, et keegi teine peale nende toetust saaks. EL-i eesmärk on piirata süsinikoksiidi õhkupaiskamist ja premeerida neid maid, kes reostavad õhku vähem, lubades neil müüa oma kvoote maadele, kes teevad seda rohkem, müügist saadav kasum läheks aga taastuvenergia toetamiseks. EL ei täpsusta, kuidas neid investeeringuid tehakse. Näiteks kui päikese- või tuuleenergia tootmine tasub rohkem ära kuskil mujal kui tootja kodumaal – päikeseenergia Egiptuses ja tuuleenergia Taanis või Shotimaal –, siis energiakompanii (enda aktsiaomanike huvides) investeerib oma kvoodiülejäägi (ja/või EL-i subsideeringud) sinna. Eesti tarbija ei võida sellest midagi, tema peab ikka maksma rohkem ja rohkem energia eest.
Kui kõik need miljardid, mis kavatsetakse tuumajaama alla paigutada, et kindlustada oma energiaalane turvalisus, jaotataks Eesti maapiirkondades, selleks et neis ehitada kohalikke väikese võimsusega päikese- või tuuleparke, siis neist saadav sissetulek võiks toita ära kohaliku elanikkonna. Siis saaks jõukusest kasu mitte käputäis inimesi, vaid suur osa elanikkonnast. Toetades kõiki piirkondi, saaks Eesti täita Kyoto protokolli nõuded. Muidugi maksab ka taastuvenergia palju, päikeseenergia tootmise alustamine on üldse kõige kulukam, aga kui see on juba töös, siis ei pea 40 aasta jooksul enam mingeid olulisi kulutusi tegema. Praegu toetatakse ju igasugust energia tootmist, miks siis mitte teha seda demokraatlikult, mitte aga piirates seda vaid mõnedega?
2006. aastal Riigikogule esitatud ettekandest, mis käsitles Eesti energiajulgeolekut, on kirjas, et Eesti Energia sai miljard krooni süsinikoksiidi krediiti nimetatud aastal. Nii suured on tänapäeval rahad, mis jõuavad energiakompaniideni, aga Eesti Energia pole isegi pidanud vajalikuks kasutada viimaseid krediite. Ometi energia hinnad elanike jaoks aina tõusevad.
Mis puudutab 600 mW põlevkivielektrijaama ehitust Narva, siis selle kohta kirjutab Andres Taukar:
„Miks Narva? Julgeoleku seisukohalt on otstarbekas elektritootmist hajutada teistesse piirkondadesse ja tagada elektrijaamadele autonoomse töö võimalus kütusereservi, jahutusvee, elektriühenduste kujul. Pole ka saladus Narva jaamade kerge haavatavus jahutusvee saadavuse tõttu. Piisab vaid veehoidlas veetaseme alanemisest paari meetri võrra, et muuta kõik need megavatid kasutuks rauaks. Ventiilid veetaseme reguleerimiseks asuvad aga teisel pool Narva jõge. Võimalik, et see risk on üle hinnatud, kuid siis on üle hinnatud ka risk, mille maandamiseks uusi plokke rajataks ja toetusi makstaks. Julgeolekut ei suurenda jaamade rajamine võimalikule ohule lähimasse punkti ja selline valik suurendab riski.“
Selleks, et saada riigikogult poolthääl oma 25 miljardi krooni suurusele toetusele Narva plokkide ehitamiseks, on Eesti Energia nõustunud loobuma 400 miljonist kroonist toetusest, mida nad on saanud EL-ilt. Seda toetust ei antud sellepärast, et energiat toodetaks hakkpuidust, mille tarvis tuleb metsa maha võtta. Eesti on üks vähestest EL-i riikidest, mis kasutab biomassi (küttepuud) 70% ulatuses kodude kütmisel. Biomassi kasutamine kütmisel ei tekita süsinikku, aga puidu põletamine elektri tootmisel tekitab ja selline soojus läheb otse korstna kaudu välja. Eesti Energial oli oht kaotada selline EL-i subsideerimine niikuinii.
Kui Poola saab EL-ist 1,7 miljardit eurot, et päikeseenergia kasutamist 50 korda tõsta, ja kui meil Eestis on päikeseenergia ressursse rohkem kui Poolas, nagu on tõestanud ka Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituut, siis tahan ma küsida, miks ei või seda teha ka Eestis? Ka me laseme suurtel energiakompaniidel end ära hirmutada? Arvan, et ka meie, kes me tahame alternatiivenergiat toota, peaksime suutma ja tahtma enda eest seista.
Viido Polikarpus
Turundus- ja avalike suhete juht
Energy Smart OÜ
www.energysmart.ee