Hiljuti Tallinna vanalinnas jalutades märkasin ma, et keskaegse müüri äärde on tekkinud kasiino, selle kõrval aga oli pandimaja. Mis muud põhjust võiks pandimaja asukohal olla kui see, et pugeda sügavale kasiinokülastaja taskusse ja võtta sealt viimanegi sent, mis sinna on jäänud.
Viimastel aastatel on Eestis mängusõltuvuse tõttu kaotanud elu 50 inimest. USA-s peetakse mängurlust haiguseks. Mõni nädal tagasi tappis endine kaitseväelane Janek Lauri oma noore naise ja kaks tütart ning seejärel poos end üles – selle hirmsa teo motiiviks olid suure tõenäosusega just mänguvõlad. Avo Viiol, kes juhatas Kultuurkapitali rahaasju mõned aastad tagasi, mängis kasiinodes maha üle 8 miljoni krooni, enne kui ta tabati ja vangi pandi. Sel põhjusel astus tagasi toonane kultuuriminister. Kummaline on see, et Viiolit kuigi kaua kinni ei hoitud, vaid vabastati õige pea „hea käitumise tõttu”. Tänaseks on ta 8 miljonist kroonist riigile tagasi maksnud mõned tuhanded kroonid. Imestama paneb, et Kultuurkapitali juhtkonnal läks kaua aega, enne kui ta märkas nii suure rahasumma kadumist. Väga raske on öelda, millised kultuuriprojektid jäid selle mehe mängukire tõttu rahastamata. Aga kultuuriinimeste jaoks pole tähtsust sellel, kas need miljonid peituvad kasiinoärimeeste kohvris või oleksid nad olnud peidetud näiteks mõne
off-shore firma arvele.
Minu kodu lähedal Kadrioru pargi ääres on kaks kasiinot. Üks neist asub ajaloolises Kadrioru apteegis, mis on muinsuskaitse all. Oma interneti kodulehel teatavad nad, et teenindavad eliiti, aga ma näen väga harva kedagi sinna üldse sisenevat või sealt väljuvat.
Teine kasiino on kaunis puumajas, mis kunagi kuulus ühele mu tuttavale. Enne kui sinna asus kasiino, kinnitasid kinnisvaraga tegelevad inimesed omanikule, et maja on äärmiselt viletsas olukorras ja seetõttu peaaegu väärtusetu. Maaklerid ostsid selle ära naeruväärse summa eest. Ma püüdsin küll omanikule nõu anda, aga kuna ma polnud ekspert, siis muidugi kuulati maaklereid. Nemad teadsid, mida nad tegid – täna maksab see maja mitu miljonit krooni.
Me kõik teame, mis on rahapesu. See on viis, kuidas tuua suured kogused illegaalselt teenitud raha käibesse. Ma räägin siin suurtest rahadest, mis tulevad meie idanaabrilt. Ja mis oleks lihtsam, kui avada kasiinosid. Iga kasiino, kas ta töötab või mitte, võib teenida miljoneid eurosid aastas. Kasiino teenib raha ja maksab selle pealt makse. Selle asemel, et need maksud vastu võtta, peaks riik ütlema: „Pidage! Kuidas te saate maksta nii kõrgeid makse, kui teie kasiinos pole kuude viisi ühtki inimest käinud?”
Samal ajal saavad ka heategevusorganisatsioonid ja poliitilised erakonnad toetusi ja mõtlevad – kas pole nii, et eesmärk pühitseb abinõu?
Mina tahan oma artikliga esitada küsimuse: miks ei võiks Eestist saada selline koht, nagu on Shveits oma pankadega?
Viido Polikarpus
Tallinna Eesti Maja
