Tallinnas Narva maanteel majas nr 8 asus Kaitsejõudude Peastaap mõned aastad tagasi. Selle ees seisin ma siis, kui ma esmakordselt saabusin Tallinna ja alustasin oma uut elu. 11 aastat hiljem, 26. märtsil 2006 seisin ma sama maja ees ja ootasin president Lennart Meri matuserongkäigu möödumist. Eelmisel päeval oli 15 tuhat inimest avaldanud viimast austust presidendile, seistes pikas järjekorras, mis lookles Kaarli kiriku ümber. Kui vaikne oli linn, seda kuulsin ma alles ühe mööduva daami kingakontsade klõbinast.

Matuserongkäik sai alguse Kaarli kirikust ja kulges mööda Pärnu maanteed Narva maanteele, sealt Kadriorgu presidendilossi juurde, edasi aga juba Metsakalmistule. Lennart Meri maeti Konstantin Pätsi hauaplatsi ning oma vanemate hauaplatsi lähedusse. Väljas olid kõige suuremad politseijõud üle Eesti, mis Tallinnas kunagi on korda valvamas olnud, sest kohal oli palju väliskülalisi, kelle turvamine seadis politsei ette kindlad reeglid.

Panin tähele, et politseinikud rääkisid omavahel ainult eesti keeles. Praegu võib see tunduda tavapärane, aga see polnud nii 10 aastat tagasi. Siis kuulsin ma politseinikke kõnelemas vene keeles mitte ainult omavahel – nad ei osanudki üldse eesti keelt!

Viis aastat tagasi püüdsin ma paljakäsi kinni Eesti Majast põgeneda üritanud varga. Kutsusin kohale politsei. Politseinikud rääkisid ainult vene keeles. Isegi politseiraport, mille ma pidin täitma, oli venekeelne. Uurija, kes asjaga tegelema hakkas, rääkis küll päris head eesti keelt, aga ta polnud suuteline eesti keeles kirjutama. Ta kasutas tõlki. Kui aus olla, siis ma kirjutasin raporti inglise keeles, sest ega minu eesti keel pole ka eriti palju parem, kui oli sellel politseinikul. Niisiis tõlgiti minu kirjutatu inglise keelest vene keelde ja vene keelest eesti keelde. Kõik tundus mulle kuidagi hullumeelne, aga tol korral polnud vist teisiti võimalikki.

Parem polnud lugu ka raudteel, lennuväljal või mujalgi, kus personal oli vaid venekeelne. Täna aetakse sealgi asju eesti keeles. Ma arvan, et selle eest tuleb suuresti tänu öelda president Lennart Merile, kelle unistused – Eesti kuulumine NATOsse ja Euroopa Liitu – läksid täide veel tema eluajal.

Mäletan, kui ma 1996. aastal olin Vilniuses Eesti kaitseväe pressiesindajana jälgimas nende paraadi. Paraadi keskel sammus ka Lennart Meri. Minu imestuseks märkas ta mind tänava ääres seismas, lehvitas mulle ja naeratas, nagu tunneks mind juba pikemat aega. Siis märkasin, et kandsin ju Eesti kaitseväe vormi ja muidugi ta tervitas oma kaasmaalast.

Hiljem puutusin Lennart Meriga mitmel juhul kokku, ikka naeratas ta mulle nagu vanale tuttavale.
Kui president Meri asemel astus ametisse Arnold Rüütel, arutati üsna palju selle üle, mida hakkab Meri ekspresidendina tegema ja kuidas käituma. Küsimus püstitati isegi nii, kas ta üldse suudab olla ekspresident või hakkab ta kulisside taga niite tõmbama. Lennart Meri puhul poleks keegi imestanud, kui ta oleks äkki, ilma kellelegi teatamata või kellegagi nõu pidamata istunud lennukile, et jõuda mõnda kuuma kohta, näiteks Iraaki või Moskvasse. Või lennanud mitteametlikult mõnele rahvusvaheliselt olulisele sündmusele. Kardeti, et Lennart Meri sekkub aktiivsesse poliitikasse.
Õnneks olid need kartused asjatud. Lennart Meri sai aru, et tema ametiaeg vabariigi presidendina oli läbi. Ta ehitas Viimsi poolsaare tippu endale kodu ja võttis seal vastu külalisi kogu maailmast.

Vahel käis president Meri ka minu Eesti Maja restoranis, et süüa rosoljet. Tema kaaslaseks oli enamasti kas Paul Goble või Endel Lippmaa. Koos arutati maailmaasju. Ma märkasin, et suurest austusest nende vastu ei käinud keegi neid segamas… Mitmelgi korral oli minulgi kange tahtmine minna nende juurde ja paluda, kas ei võiks teha koos Meriga ühe foto, aga ma ei teinud seda kunagi.

President Lennart Meri suri 14. märtsil, emakeelepäeval. Päeval, millal isegi lippe ei saanud langetada poolde masti. Päeval, mis oli tema abikaasa sünnipäev. Mulle tundub, et isegi selles oli ta väga lennartmerilik.
Lennart Meri jäid leinama abikaasa Helle, pojad Mart ja Kristjan peredega, tütar Tuule ning vend Hindrek perekonnaga.
Ning eesti rahvas.

Märkmed: