Nagu enamasti kõik eestlased, kel selleks võimalust, olen minagi peaaegu kogu suve veetnud maal. Selle aasta suvi on olnud fantastiliselt ilus, eriti kui arvestada, et tegemist on ikkagi Eestiga.
Üks kõige imelisematest vaatamisväärsustest neile, kes pole kasvanud üles Eestis, on toonekured, keda paistab siin olevat nii palju, et nad lausa ujutavad üle kogu maa. Kurepesi näeb peaaegu kõikide korstnate ja telefonipostide otsas. Sageli on pesas kolm kurge, kureisa ja -ema lendavad edasi-tagasi ja viivad pojale nokaotsas süüa.
Kohe minu äia talu juures oleva telefoniposti otsas on samuti kurepesa. Talu nimi oli algselt Keema, aga ma nimetasin selle ümber Klõbi taluks, sest Keema kõlas mulle nii nagu
chemical farm. Heli isa, Valter Puurat hüüti külas Klõbiks. Klõbi oli siin pillimees, keda kutsuti igasse pulma, sünnipäevapeole või muudele pidustustele. Ta on mänginud igal pool Sõmerpalus.
Kui Valter oli Vene armees, ka siis mängis ta orkestris. Ta oli uhke selle üle, et ta ei pidanud mitte kunagi ühtegi kuuli kellegi pihta tulistama. Valter on isegi Raimond Valgrega koos musitseerinud.
Ühel hommikul istusin ma sauna ees pingil ja kuulsin äkki astmaatilist hingeldamist ja seejärel lendas midagi plagisevat üle mu pea. Ma pöörasin ümber, vaatasin üles ja nägin toonekurge, kes suurte pingutustega tõusis vee kohalt üles. Ma ei tea, kas nad teevad alati lendu tõustes sellist häält või oli see vana haige kurg, aga pilt sellest, kuidas see mini-Rodin tõuseb hommikutaevasse, oli üsna koomiline.
On väga lihtne mõista, et linnud arenesid välja dinosaurustest, kui näed tohutu suurt kurepesa, milles on kolm täiskasvanud lindu sees pesitsemas. Mulle meeldib kangesti neid vaadata, võib-olla sellepärast, et meil New Jerseys Lakewoodis kurgesid ei olnud.
Haanjas on vene õigeusu kirik talle omase sibulakupliga, ka selle otsas on kurepesa. Kui ma seda nägin, hakkasin ma mõtlema, kuidas küll linnud niisuguse asjaga hakkama saavad. Mind huvitas, kuidas pesa tasakaalu saavutab, kuidas pannakse paika pesa esimene kõrs.
Igal aastal tulevad kured soojast Egiptusest ühtedesse ja samadesse pesadesse Eestis. Kui nende pesad on vahepeal lõhutud, siis ehitatakse need uuesti üles. Eesti Energia on kulutanud tohutu summa raha, et uurida välja, kas oleks võimalik sundida kurgesid ehitama oma pesi kuskile mujale kui telefonipostide otsa. On püstitatud valetelefoniposte tavaliste kõrvale, et kured võiksid need omaks võtta, aga linde pole seni õnnestunud „lollitada”.
Korstnaotsad on aga kurgede seas veelgi populaarsemad pesapaigakohad. Arvatavasti on need vanad korstnad, mis pole enam kasutusel, sest muidu võib ühest sädemest olla küllalt, et muuta kured
Kentucky Fried kurgedeks.
Pääsuke on Eesti rahvuslind, aga võib-olla peaks selle ümber muutma ja asendama kurega. Kurgi tuntakse ju laialt ka selle järgi, et nad toovad lapsi ja seda rahvauskumust peaks Eesti rohkem kasutama.
Minu teada pole näiteks Taanis enam üldse kurgi, kuid Eestis on nad tõesti kõikjal, eriti tänavu. Samuti on eriti rohkesti konnapoegi, neid on meie tiik täis. Kurgede peamine toidulaud aga koosnebki ju konnadest, nii et sel aastal läheb lahti suureks lahinguks konnade ja kurgede vahel.
Huvitav oleks näha, kas kurgede suur arvukus ka Eesti iibele hästi mõjub.
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
