Jaanuari viimasel pühapäeval osalesin ma Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) suurkogul, mis peeti Nokia kontserdimajas Tallinnas, otse Eesti Maja naabruses. Nagu ikka, kui maamees tuleb linna, paneb ta selga oma parimad pühapäevariided, nii ka mul olid jalas Heli ostetud uued kingad, kuna mu vanad head jalavarjud olid ju Riia lennuväljal teel Hamburgi varastatud. Ja ka teksaseid ei lubanud Heli mul sel tähtsal päeval kanda, vaid ma pidin panema selga ülikonna.

Suurkogule oli tulnud üle 2000 IRL-i liikme, kohal oli nii seeniore kui ka koolinoori. Meeleolu loojaks oli Ott Lepland, TV3 saate „Eesti otsib superstaari“ 2009. a. võitja, ja üks tuntumaid koore – WAF koor, mis koosneb noortest lauljatest. Sedakorda laulis nendega koos ka IRL-i peasekretär Margus Tsahkna, kes osales saates „Laulud tähtedega“ ja jõudis seal finaali.

Suurkogul valiti erakonna esimeheks tagasi Mart Laar. Valimiskasti juures seisin ma kõrvuti ühe Narvast pärit 80-aastase prouaga. Ta rääkis uhkusega hääles, et on oma sõpradele kogu aeg kinnitanud, et Mart Laar ja Isamaaliit pole kunagi kartnud võtta vastu raskeid otsuseid, olenemata sellest, mis see poliitiliselt maksma võiks minna.

Jaak Aaviksood ei valitud tagasi IRL-i aseesimeheks. Ilmselt maksis talle kallilt kätte Vabadussõja võidusamba lugu. Minu meelest pole ilmas midagi, mida ilma probleemideta saaks ellu viia. Ja kohe mitte ei ole ma nõus nendega, kes nimetavad võidusammast koledaks! Nägin televisioonis üht naisarhitekti, kes sammast niimoodi nimetas. Ma mäletan, kuidas umbes 10 aastat tagasi räägiti, et nüüd tehakse korda Vabaduse väljak. Ei juhtunud midagi muud, kui et väljakule joonistati lilled, pandi mõned puud kastidega kohale ja keelati autodel seal parkimine. Ei läinud kaua aega, kui meie esindusväljakust sai uuesti parkimisplats. Praegu on väljak koos sambaga väga kena. Ja mis iganes – Vabaduse väljak koos Vabadussõja võidusambaga on nüüd lõpuks ometi valmis. Olen kindel, et tänavu on ka Eesti kaitseväe paraad päris uhkelt jälgitav uue näo saanud Vabaduse väljakul. Üks vanem daam nimetas seda nagu Albert Speeri projektiks ja ma ei saa talle eriti ka vastu vaielda, sest tõepoolest on tegemist mõjuva rahvuslikkust rõhutava kohaga, kus on hea kõnesid ja paraade pidada.

Suurkogul tutvustas Mari-Ann Kelam mind Heli Susiga. Äsja oli ilmunud raamat tema isa Arnold Susi mälestustega ja Mari-Ann palus Heli Susilt raamatusse autogrammi. Arnold Susi kuulus teatavasti Otto Tiefi valitsuse koosseisu. Suurkogul anti H. Susile IRL-i tänumedal tema aastatepikkuse isamaa teenimise eest. Anne Vellistelt kuulsin, et toimetamisel on Arnold Susi vangilaagri- ja Siberi-aastate mälestused, mis võiks ilmuda järgmisel aastal.

Üks kena asi niisuguste kokkusaamiste puhul on, et siin on igaühel igaühe jaoks aega. Eks ta natuke tuletab meelde ka Anonüümsete Alkohoolikute koosolekut, mis on samuti selline üks väheseid kohti, kus kõik on kõigi edusammude üle õnnelikud.

Suurkogul saab ka lihtliige juttu ajada erakonna tuntud meeste ja naistega. Minul õnnestus vestelda nii haridusminister Tõnis Lukase kui kaitseminister Jaak Aaviksooga. Ka oli väga kasulik vahetada mõtteid endise majandusministri Toivo Jürgensoniga meie päikeseenergia küla projektist Kurenurmes. Riigikogu liige Erki Nool aga lubas tulla ise Kurenurme meie plaanidega tutvuma. Minu äripartnerid Michael ja Suzanne Wegecsany on ju pärit Austraaliast, kus Erki võitis olümpia kuldmedali, ja nad ootavad põnevusega kohtumist olümpiavõitja Erki Noolega. Sellest aga loodan kirjutada oma järgmises loos.

Pärast Suurkogu lõppu läksin koos sööma Heliga Nokia keskuses asuvasse lätlaste söögikohta Lido. Kohtusin seal seltskonna ameeriklastega, kellele sealne toit ei paistnud sugugi meeldivat. Võtsin ohjad enda kätte ja viisin nad üle tee Eesti Maja restorani. Oli rõõm näha, et ameeriklastele meeldis eesti toit märksa enam kui läti oma.

Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn

Märkmed: