Eesti Elu
Viido veerg: Kõik muutub
Arvamus 12 Mar 2010 Viido PolikarpusEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Kõik muutub, aga mitte alati nii, nagu see meile meeldiks või nagu me sooviksime. 1807. a. talvel oli 40 kraadi Celsiuse ja ka Fahrenheiti järgi – selle temperatuuri juures näitavad mõlemad sama temperatuuri. Selle avastas üksik karusnahakütt Yellowstone’i jõe ülemjooksul Põhja-Ameerikas, kui ta leidis kadunud maailma, mis sülitas tuld ja tõrva.

Yellowstone’i jõgi on isoleeritud, järskude mäetippudega ümbritsetud kõrgplatool ja on unikaalne seetõttu, et sügavalt maa seest tuleb sulakivim ebatavaliselt lähedale maapinnale. Kõige kuulsam geiser Yellowstone’is saadab välja 5000 gallonit 500 kraadini kuumenenud vett 5 miili sügavuselt maa seest 150 jala kõrgusele õhku iga 55 minuti järel. Viis tundub siin olevat maagiline number. Yellowstone on tohutu suur vulkaaniline kraater, mis pole pikka aega pursanud ja on valmis seda tegema millal tahes.

St Helena Põhja-Ameerikas purskas paar aastakümmet tagasi, põhjustades aastateks kauneid päikeseloojanguid. 2005. a. avas maavärin Etioopias tohutu maalõhe, mille kohta teadlased arvavad, et sellest sünnib kunagi uus ookean. Maailma kontinendid, tektoonilised platood, tegutsevad elavalt. Praegu paistab olevat seismiliselt aktiivne Vaikse ookeani rannik – tulering, kus maavärinad üha suurema sagedusega on oma nägu näitavad. Seal, kus leiavad aset maavärinad, on oodata tsunamisid, mis tekitavad sama palju purustusi kui maavärinad. Yellowstone on näide sellest, kuidas loodus võib olla ajutiselt kontrolli all. Nagu meie eludki.

Kui ma õppisin San Francisco kunstiinstituudis aastail 1969–70, võis voodis lamades vahel tunda, kuidas see hakkas edasi-tagasi rappuma. Vahel juhtus seda mitu korda nädalas. Siis teatati raadio teel: „Jah, inimesed, meil siin väriseb… “ Igaüks võttis seda rahulikult, sest teati täpselt, mis juhtuda võib. Tavaliselt oli mul siis juba ette planeeritud, mida ma sel juhul teen ja kuhu ma jooksen, kui asi muutub tõsiseks. Aga minu seal olles ei juhtunud kunagi ülitugevaid maavärinaid, selliseid, nagu oli seal eelmise sajandi algul. San Franciscos pidavat kohutavad maavärinad leidma aset iga 80 aasta järel. Teadlaste arvates on mõlemad, nii Yellowstone kui ka St Andrea valmis peatselt ellu ärkama.

On kummaline, et kui me ise ei lase end õhku sõdades või tuumapommidega või kui me ei sure epideemiate tagajärjel, siis teeb selle töö ära loodus. Ma pole viimasel ajal lugenud kirjutisi sellest, et maakera oleks ülerahvastatud. Kui ma õppisin keskkoolis, siis oli see üks populaarsemaid teemasid, millest räägiti ja kirjutati.

Lugesin 1973. a. ajakirjast Horisont (nr 6): „Kishinjovi piirimaade idaservas toimub iga päev 30 maavärinat. Seal paikneb seismiline polügoon, kus tekitatakse kuni 9-pallise tugevusega tehismaavärinaid. Niimoodi uurivad õpetlased puistainetes „padjaga“ varustatud vaiade käitumist maavärina tingimustes. Puistained summutavad maa-aluseid tõukeid nõkkuvajunud aladel, mille poolest on rikkad Moldaavia ja mõned teised meie maa piirkonnad.“

Eestis on tore elada sellepärast, et siin maa ei värise, nii palju kui mina tean. Meil pole ka orkaane, tornaadosid, mudalaviine – kui, siis ehk vahel kevade tulekul. Mida meil aga on, need on paar meteoriidikraatrit ja mõned UFO-dega seotud paigad. Eesti asub põlevkivimaardla peal, mida hoiab ülal põhjajää. Kui see jää globaalse soojenemise käigus sulab, siis meie maa mass tõuseb proportsionaalselt. Seega vastupidiselt teistele kohtadele siin ilmas, mida globaalne soojenemine ähvardab, jääb Tallinn kuivaks sadamalinnaks ka siis, kui paljud teised tähtsad pealinnad on muutunud Veneetsiateks.

Ja kuigi paistab, et me elame üsna ohutus paigas, paistis ometi, et mõni päev tagasi olnud minisula matab meid vee alla. Äsjane talv oli üks viimase aja külmemaid ja lumerikkamaid. Paar aastat tagasi olime hädas Tartu maratoniga, sest neid ei saanud pidada lume vähesuse tõttu. Nüüd on lund jällegi liiga palju.

Maailm muutub, nagu ta on seda alati teinud. Kõige suuremaid muutusi pole kunagi ette nähtud – näiteks seda, et Venemaast võiks saada meie suurim sõber. Jah, see oleks tõeline science fiction.

Viido Polikarpus
Energy Smart OÜ
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus