Viido veerg: Jõulud Sõmerpalu lasteaias
Arvamus 30 Dec 2010 Viido PolikarpusEWR
    Trüki   E-post   FB     
Nagu ma juba korduvalt olen kirjutanud, vajavad maal elavad inimesed ikka naabrite abi. Minu naaber Veiko, kel pole autot, palus, et ma viiksin ta tema tütre jõulupeole Sõmerpalu lasteaeda. Muidugi läksin ma oma naabrile appi. Arvasin, et pidu toimub Sõmerpalu koolis, aga tegelikult asub lasteaed vanas pansionaadis.

Külastasin seda pansionaati sageli koos oma äiaga, kui ta läks vaatama oma sõpru, kes ei tulnud enam iseseisvalt oma eluga toime ja vajasid hooldust. Mulle meeldis sealne kodune õhkkond ja suhtumine hoolealustesse, kes kandsid selliseid eesti nimesid nagu Vares ja Toots jt. Nad ei pidanud oma elu viimaseid päevi veetma kuskil Võrumaa metsas üksikus talus, vaid said olla sõprade keskel pansionaadis.

Uus pansionaat on nüüd seal, kus varem asus vallavalitsus, kohe Sõnajala kondiitri kõrval. Igaühel on võimalus sõita kohe kondiitri tagaukse juurde, helistada kella ja osta otse ahjust tulevat värsket leiba, pealegi omahinnaga. Kui mina seda teen, lõpeb see sellega, et leib on otsas veel enne, kui olen jõudnud maha sõita koduni viivad kaksteist kilomeetrit. Minu meelest on ahjust tulnud leib parem mistahes magusast koogist. Ainuke asi, mis saab veel parem olla, on ka värske eesti või sooja leiva peal.

Ma ei olnud seni veel Sõmerpalu uues pansionaadis käinud. Seal elas oma viimased päevad Klõbi talu peremehe, minu äia vana hea sõber Aksel, kes hiljuti meie hulgast lahkus. Aksel sõitis igale peole, kuhu teda kutsuti, oma jalgrattaga, oli siis ilm milline tahes. Ta võis laulda tohutu pikki ja roppe laule puhtas võru murdes. Tundus, et Aksel elab meid kõiki üle, aga saatus nii siiski ei tahtnud. Mitu korda soovisin ma Akselit lindistada, aga kunagi see ei õnnestunud. Samuti oleks väärinud lindistamist näiteks Pärja jutud. Pärja elas saja-aastaseks ja oleks võinud rääkida nii Eesti Vabariigi esimestest aastatest kui Stalini ajast, metsavendadest ja teistest ajaloolistest sündmustest Võrumaal.

Tagasi lasteaiapeo juurde. Kohale jõudnud, olin ma imestunud, kui palju noori peresid maal elab. Lasteaiapidusid oli kaks, kell kolm pisipõnnidele ja kell viis juba suurtele – seitsmeaastastele lastele. Ruumid olid remonditud, seinu kaunistasid naljakad maalingud, kõikjal olid jõuluehted. Lasteaiakasvatajad Laine Kallas ja Olga Bogdanova, keda ma seal kohtasin, paistsid oma tööd nautivat ja oli näha, et lapsed neid armastasid ning hoidsid. Nagu ikka pidid mudilased jõuluvanale laulma või luuletusi lugema, enne kui nad paki said. Uhked vanemad aga võtsid oma laste esinemise videosse või fotografeerisid neid.

Ajasin juttu laste muusikaõpetaja Tiina Rõigasega. Ta rääkis, kuidas ta alustas esimese mudilasterühmaga juba 1985. aastal. Kui Eesti taastas oma iseseisvuse, siis rühma töö jäi soiku. Tiina käis külas ka oma sugulastel Kanadas ja nägi sealset vabakasvatussüsteemi. Sama süsteem on jõudnud nüüd ka Eestisse. Tiina ainuke mure oli, et kunst võib muutuda elitaarseks, sest riik ei toeta enam laste huvitegevust. Tiina osutas nurgas seisvale klaverile, aga ometi kasutab ta sellistel üritustel enamasti CD-mängijat. Minu meelest on see kurb. Siiski haaras muusikarütm kõiki kohe kaasa. Kui päris aus olla, siis poleks klaver seda ehk suutnudki. Pidin tunnistama, et aeg läheb edasi ka siin, Võrumaal.

Viido Polikarpus
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus