Üks asi, mis mind Eestis häirib, on inimeste lühike mälu. Ajasin juttu oma sõbraga, kunstnik Urmo Rausiga, kes on viimased 10 aastat töötanud Hollandis ja Pariisis, samas teinud üht-teist ka Viljandi linnavalitsuse tellimusel. Nii on ta reisinud edasi-tagasi mitme riigi vahel. Urmo ütles mulle, et tass cappucchino’t on Viljandis kallim kui Pariisis!

Tõnu Altosaar, maailmakuulus Kanada arhitekt, mainis aga, et Tallinnas Vabaduse väljakul on uhkemad ja kallimad autod parkimas, kui on need, mida ta näeb iga päev Dubais.

Ükskõik, kuhu sa ka ei vaata, igal pool on elu edasi läinud ja unustusse on vajunud ajad, millal oli kõigest puudus. Ometi kuulen ma siit ja sealt, kuidas meie praegune valitsus on valesti mänginud Venemaa kaarti pronkssõdurit silmas pidades ja et nüüd on käes aeg, mil me kanname majanduslikke kahjusid, sest Venemaa on oma investeeringuid Eestisse oluliselt vähendanud jne.

Igaüks, kes oli Eestis 1994. a augustis ja nägi, kuidas Vene väed Eestist lahkusid, teab ka, et kõik see, mida venelased ei suutnud kaasa võtta, lõhuti.

1980-ndatel aastatel võis eesti advokaatidelt raha eest tellida dokumendid, mis näitasid, et tellija oli juudi päritolu. See andis võimaluse emigreeruda Iisraeli. Paljud, kes said niiviisi Eestist lahkuda, ei mõelnudki, et nad jäävad Iisraeli päriselt elama. Kui Eesti taastas oma iseseisvuse, avastasid need pseudoreligioossed uuspõgenikud, et nad on teatud mõttes keerulises olukorras. Et USA-s edasi elada, pidid nad tõestama, et nad endiselt kardavad tagakiusamise pärast, mis neid Eestisse tagasipöördumisel võib tabada. See oleks aga vesi venelaste veskile, kes kogu aeg rõhutavad, et Eesti on fashistlik antisemiitlik riik.

Venemaa tegeleb täna aktiivselt ajaloo ümberkirjutamisega. Stalinist on saanud rahvuskangelane ja meie Sinimägede kangelased pannakse ühte patta Nürnbergis hukkamõistetud sõjakurjategijatega. Sinimägede teemal on palju vaieldud. Iga kord, kui keegi välismaades, kes toetab Eestit, proovib seal selgitada, mis asi oli Eesti Leegion, kaob kogu lootus meie mõistmisele.

Täna on venelased lisanud uut vürtsi Eesti laimamisele. Floridas toimus kohtulahing, mille võitis Venemaa eestlane, kes kinnitas, et tema elu on ohus, kui ta peaks tagasi saadetama Eestisse, sest tema sõnutsi eestlased vihkavad venelasi nii sügavalt. Ja kohus jäi teda uskuma. Minu meelest näitab see, et kohus niisugust juttu uskuma jäi, seda, kui suur tööpõld meie poliitikuid ja diplomaate veel ees ootab mitte ainult Euroopa Liidus, vaid ka väljaspool seda.

Meie geograafiline asend Läänemere ääres teeb venelastele samuti peavalu, nad vihkavad olukorda, et nad peavad meilt luba küsima, kui nad tahavad seal midagi ette võtta. Muidugi peame me arvestama faktiga, et meist kahest ei saa kunagi sõbrad selle sõna normaalses tähenduses.

Me ei kujuta praegu ega pole ka kunagi enne kujutanud Venemaale mingit muud ohtu kui see, et meie saavutused peegeldavad nende mahajäämuse erilist sügavust. Ükskõik kui suured ka nende kütuse- või gaasivarud oleksid, ega see Venemaa olemust karvavõrdki ei muudaks.

Märkmed: