See artikkel on trükitud:
https://www.eesti.ca/viido-veerg-jalgides-raha-liikumist/article32677
Viido veerg: Jälgides raha liikumist
24 Jun 2011 Viido Polikarpus
Täna oli mul palju tegemist, mitte küll globaalses mõttes, küll aga oma jaoks: kõplasin kartulipõllul, sõin maasikapeenralt esimesi maasikaid ja maalisin.


Maal, mis mul parajasti käsil on, kujutab Sinimägesid ja selle tähendust nende meeste jaoks, kes seal sõdisid. Töö peab olema valmis 21. juuniks.


Kuid vahepeal on mul olnud aega ka jälgida uudistekanaleid. Ükskõik, kas vaatan Eesti telekanaleid, BBC-d või CNN-i, isegi Russia Today’d, olen jõudnud järeldusele, et pankurid ei ole meie sõbrad. Pankurid võtavad maailma üle. Mida ma saan muud väita, nähes, mis parajasti maailmas toimub.


Enesesäilitamise instinkt on inimese peamine instinkt, aga see puudutab samamoodi ka panku ja suuri korporatsioone. Nad teevad kõik, et ellu jääda. IMF ja Maailmapank, nagu ka Kreeka valitsus, kutsuvad kreeklasi üles kasinusele ja kokkuhoiule, kuid Kreeka rahvas pole sellega nõus. Euroopa pankurid tahavad, et kreeklased nõustuksid võimatutel tingimustel neilt raha laenama, et nad saaksid edaspidigi maksta tagasi intresse summadelt, mis neile on juba laenuks antud. Ja kreeklased peavad nüüd maksma tagasi võlad, mida Euroopa pangad ja nende valitsus lahkelt meelitasid neid headel aegadel võtma.


Võiks öelda, et jälle kord käituvad pangad kaabaklikult. 1930-ndatel aastatel USA Suure depressiooni ajal said pangad kurikuulsaiks sellega, et sulgesid firmasid ja lasksid põhja miljoneid perekonnaettevõtteid, kes olid laenu võtnud ega suutnud seda enam tagasi maksta. Läks aastakümneid, enne kui pangad taastasid mingigi positiivse näo ameeriklaste silmis. Pärast Teist maailmasõda polnud Weimari vabariigis asjad sugugi teisiti. Kui ükskõik millises maailmanurgas on finantskriis, võib selles süüdistada panku.


Tänagi võib näha, et pangad ajavad oma äri vastutustundetult. Headel aegadel laenavad nad raha peaaegu igaühele maja, korteri või uue auto ostmiseks. Kõik, mida vaja läheb, on vaid allkiri. Pangad kulutavad tohutul hulgal raha avalikele suhetele, et veenda kliente, kui kindlad nad on oma äris. Nad kinnitavad, et kõik, mis on hea pangale, on hea ka panga klientidele.


Eesti talunikud on saanud Euroopa Liidult põllumajandustoetusi ja -laene, mille eest nad on ostnud kombaine, traktoreid ja muud talutööks vajalikku. Talumehed on selle tulemusel muutunud sõltumatuteks edaspidistest subsideerimistest, et maksta intresse.


Britid andsid välja seaduse, millega piiravad oma peamiste pankade tegevust, et nad liigselt ei riskiks – aga see käib ikka maksumaksja rahakoti abil.


Eesti kasuks peab ütlema, et meie ei ole ennast siiski lõhki laenanud. Mida aga teinud oleme – me oleme lasknud tekkida uutel oligarhidel, energiaeliidil. Mis on kasulik energiafirmade aktsiaomanikele, ei pruugi olla kasulik maksumaksjale. Eesti Energia eelmise aasta rekordkasum kulutati välismaal – USA-s ja Jordaanias. Täna peaksime küsima, miks me maksame 15% rohkem energia eest, et kodumaist taristut toetada, mida viib ellu teine energiafirma Elering? Need firmad võiks vähemasti vahetada välja vanad ja ohtlikud elektrikilbid nagu minu oma Klõbi talu maadel. Ja selliseid leidub Eestis tuhandeid.


Eestlased on end näidanud pragmaatiliste ja mõistlike inimestena nii sise- kui välispoliitikas, olgem seda siis ka energiapoliitikas. Uurivate ajakirjanike Woodwardi ja Bernsteini raamatust „Watergate“ on mulle meelde jäänud lause: „Follow the money!“ ehk jälgi, kuhu ja kuidas liigub raha…
Märkmed: