Viido veerg: Isadepäev
Arvamus 16 Nov 2007 Viido PolikarpusEWR
    Trüki   E-post   FB     
Minu hiljuti surnud onust Henno Sibulast, kes oli Viljandis tunnustatud arst, jäi maha väike korter, mis on täis raamatuid ja mille ta pärandas mulle. Olin terve päeva seal raamatutega tutvumas. Muidugi leidub riiulitel kolmes reas palju meditsiinialast kirjandust, aga ka muud huvitavat ja väärtuslikku. Loodan suurema osa sellest raamatukogust viia ära Kurenurmele meie maatallu, kus oleks aega neid rahulikult lugeda. Onu kirjutuslaua sahtlist leidsin aga oma ema kirjad, mis ta oli saatnud oma emale Lucia Sibulale Eestisse. Neid on hoitud suures karbis, enamik originaalümbrikutes. Ümbrikule on mu vanaema teinud märkmeid iga kirja sisu kohta. Oli väga soe tunne vaadata ema käekirja nii pikkade aastate tagant! Imelik on see, et enne Eestisse tulekut ma peaaegu ei suutnud tema käekirja lugeda, sest see oli minu jaoks nagu üks suur tõusude ja languste rida, millest oli võimatu eristada sõnu. Nüüd aga saan ema kirju ilma raskusteta lugeda.

Enne Kurenurmesse tagasisõitu, kus mul on pooleli mitu maali, tegin ma peatuse Tartus, et osta üht-teist maalimiseks vajalikku. Olin üllatunud, kui raske on veel praegugi leida korralikke kunstitarvete poode. Mõni aasta tagasi otsisin ma sellist poodi Valgast, sest Võrus seda polnud. Selgus, et ka Valgas mitte! Siis põrutasin Viljandisse, et ehk leidub seal mulle maalimiseks vajalikku materjali, aga sealgi tabas mind sama saatus – mida polnud, seda polnud. Lõpuks ei jäänud mul muud üle, kui sõita Tartusse, kust ma tõepoolest ka ühe kunstipoe leidsin, see asus Riia maanteel. Õhtuks tagasi Kurenurmele jõudnud, meenus mulle, kui imestunud oli tookord minu abikaasa Heli isa, kui ta kuulis, et ma olin ühe päevaga jõudnud käia ära Võrus, Valgas, Viljandis ja Tartus. Tema jaoks oli juba Antsla suur asi! Aga Võrru minnes pandi enne ülikond selga. Jah, ma tunnen Heli isast suurt puudust. Olin ta endale isaks adopteerinud, kui ma Eestisse elama asusin. Oma pärisisaga ei saanud ma kunagi väga hästi läbi. Ma polnud temaga iial lähedane olnud. Ka isadepäevast ei teadnud ma enne midagi, alles hiljuti jõudis minuni see, et novembri teine pühapäev on isadepäev siin Eestis. Mulle tundub ikka, et isadepäev on juunis.

Oma ema kirjadest, mis on dateeritud 1950-ndate aastatega, olen leidnud palju nostalgilist, ka seda, mis puudutab mu lapsepõlve. Süvenesin neisse kirjadesse nii, et unustasin öö ja päeva. Mulle tegi nalja see viis, kuidas ema kirjutas inimestest, keda ka mina omal ajal tundsin – minu jaoks olid nad lihtsalt onud ja tädid, mitte enamat. Nüüd on neil onudel ja tädidel nimed ja näod, nad on isiksused kõigi oma heade ja halbade joontega, mida mu ema neis nägi. Erakirjad pole kunagi kirjutatud mõttega, et nad näevad kunagi päeva- või trükivalgust, seepärast on nad ka ausalt paberile pandud. Mu ema poleks iialgi arvanud, et kunagi istun mina tema venna korteris Eestis ja loen neid kirju. Üllataval kombel pole mu ema meile, oma lastele palju ruumi pühendanud. Vaid lühidalt on öeldud, et Kaidol on kõik hinded A-d, aga Viidol on D-d ja ta vannub, et parandab end. Ja et Viido tahab saada arstiks, aga ema lisab kohe, et Viido optimism võib üldse vanemad endast välja viia. Või räägib ema minu õest Irjast, kes mängib Lakewoodis koolinäidendis Lumivalgekest, teised õed, Piia ja Kaia on seal päkapikud.

Kui ma laps olin, siis teadsin ma oma isa kohta vaid seda, et ta on ehitaja. Linnas poodides oli meie perel krediitarve. Enne, kui mu ema sai autojuhiload, võtsime me takso, kui kuskile oli vaja sõita, kuu lõpus saatis taksofirma isale arve. Sageli käisid meil külalised, kes kuulusid kohalikku eesti eliiti. Minu isa – nagu kõik isad – hoolitses selle eest, et meil oleks toit laual, riided seljas ja katus pea kohal, ja lapsi oli meie peres viis. Selles, mida kirjutab ema mu isa kohta, tunnen ma kogu aeg ära iseenda. Isal läks elu ülesmäge, tal oli suur pere ja korralik äri, kuni ühel päeval tuli tagasilöök – ta haigestus Parkinsoni tõppe. Ta ise oli inimesi hüpnoosiga ravinud, aga ennast ta aidata ei saanud. Isa tegeles maalimisega nagu mina praegu. Ema kirjutab, kuidas isa tegi oma isa portreed. Seda teen ju minagi praegu – portreteerin oma isa. Ja ema lisab, kuidas see portree oli temasse sügavalt mõjunud. Nagu mu isa, tegelen ka mina muusika ja kunstiga. Minu isa oli oma möldrist isa lemmikpoeg. Selle asemel, et ta perekonna heaks tööle panna, lasti minu isal pilli mängida, laulda ja maalida. Ema rääkis alati, kuidas mind igalt poolt töökohtadest lahti lasti, aga minu sõrmed olid villis kitarrimängust.

Mulle tundub, et esimest korda elus olen ma hakanud aru saama oma isast. Seda tänu ema kirjadele. Nüüd näen isa kui meest. Ma näen teda truu abikaasa ja ärimehena. Mehena, kellel olid unistused, mis tihti ei täitunud. Ja mulle tundub, et mina olen õppinud olema temast tugevam.

Teel maakoju Kurenurmele peatusin ma Võrus Maksimarketis, kust ma ostsin väikese tordi ja alkoholivaba õlut. Kodus istun ma klaveri taha ja tähistan isadepäeva – üksinda, ilma oma isa ja Heli isata, ja muidugi ka ilma onu Hennota, kes ei abiellunud kunagi ja kellel polnud lapsi, kes oleks teda austanud.

Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus