Vennad Grimmid on eelkõige tuntud oma muinasjuttude poolest. Kui te aga oleksite neilt omal ajal saanud küsida, mida nad ise pidasid oma elu kõige suuremaks saavutuseks, siis oleksite olnud üllatunud. Jacob Grimm oli saksa keele ekspert, kes oli kirjutanud raamatu saksa keele ajaloost. Muinasjutte kirjutasid nad koos oma venna Wilhelmiga siis, kui nad olid 20ndates eluaastates. Jacob, kes oli oma loomult tõsisem, oli kavatsenud koostada saksa keele sõnaraamatu, millest pidi saama tema elutöö. See oli töö, mis pidi talle kuulsust tooma, aga ta suri enne, kui jõudis F-tähegagi lõpuni. Tema vend Wilhelm, kes sõnaraamatu koostamist jätkas, läks samuti enne manalateele, ilma et oleks jõudnud F-tähte lõpetada.

Me kõik soovime, et midagi meist jääks eluteele maha. On arvatud, et kuna naistel on selleks saavutuseks lapsed, kes on ju otseselt naisest sündinud, siis meestel on selleks kunst, looming. Aga tegelikult ei lähe elus kõik nii, nagu me sooviksime.

Minagi pean ennast kunstnikuks, olen seda alati teinud: ma maalin, kirjutan laule, samuti olen kirjutanud ühe romaani, mis avaldati USA-s ja Inglismaal, mõlemas nii kõva- kui pehmekaanelistena, ja iga nädal kirjutan kolumneid. Vaatamata sellele teatakse mind enamasti vaid seetõttu, et ma avasin Tallinnas Eesti Maja.

Elus on kõik asjad omavahel seotud. Kui Arnold Rüütel valiti Eesti Vabariigi presidendiks, kas võis siis tolleaegne välisminister Toomas Hendrik Ilves arvata, et just see võis olla põhjus, et temast endast saab pärast Rüütli ametiaega Eesti president?

Kui ajad muutuvad kurjadeks, siis hoiavad inimesed rohkem omavahel kokku. Seni on Eesti kiiresti edasi liikunud; on raske uskuda, et 15 aastat tagasi olid siin poeriiulid tühjad. Kui majandus hakkab allamäge minema, nagu nüüd on juhtunud kogu maailmas, välja arvatud naftarikkad maad, siis on meil vähemasti mingit turvatunnet andev teadmine, et tegu on globaalse probleemiga ja siin pole midagi personaalset. Eesti riigikogu ei vastuta ju üleilmse energiakriisi eest, küll aga peavad nad teadma, kuidas me selle kriisiga hakkama saame. Ega me ei pea esimest korda majanduse ülekuumenemisega rinda pistma. Hinnad on tõusnud lakke ja kui naftabarreli hind jõuab 200 dollarini, nagu ennustatakse, siis mida tähendab see üldisele hinnatõusule? Kui palju hakkavad siis maksma näiteks piim ja leib?

Ma mäletan aega, mil kohv maksis Ameerikas 10 senti ja 30 sendi eest võis saada juba kartulikrõpse, hamburgeri ja coca-cola, lisades veel 5 senti sai juba juustuburgeri! Meil kõigil on selliseid mälestusi ja me teame täpselt, et niisugune see hind oligi. Mida me aga ei mäleta, on asjaolu, et 35 senti tol ajal oli sama väärtusega, mis praegu on 3.50. Kuulen sageli, kuidas inimesed kurdavad, et nad oleksid võinud 15 aastat tagasi endale odava rahaga näiteks Tallinna vanalinna uhke korteri osta, aga nad unustavad ära, et 15 aastat tagasi oli raha väärtus hoopis teistsugune. Tegelikult on õnn see, mis asjale hinna annab, ja oskus ning tahe oma õnne ära tunda, kui saatus selle me teele saadab.

Praeguse majanduslanguse ajal on tähtis kokku hoida ja mitte otsida süüdlast kelleski teises. Neil rasketel aegadel õpime me tundma, kes on meie tõelised sõbrad. Eesti vanasõna kinnitab: „Ütle, kes on su sõber, ja ma ütlen, kes oled sa ise.“

Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn

Märkmed: