Viido veerg: Hundist rääkimine
Arvamus 11 Apr 2008 Viido PolikarpusEWR
    Trüki   E-post   FB     
Kui hundist räägid, siis ta tulebki. Alles eelmisel nädalal panin ma oma kirjatükis suuri lootusi vanale vene Ladale ja olin kindel, et ta teenib mind truult veel kaua aastaid. Ja kohe selle peale ütles autol sidur üles. Tegelikult ei saa ma küll kogu süüd auto peale panna, mu oma osa kogu loos on üsnagi suur.

Nii nagu ma juba kirjutasin, vahetasin ma auto talverehvid suverehvide vastu liiga vara. Eesti vanasõna ütleb aga, et ega talv taeva jää. Ega jäänudki. Minu naabrist sulane Vello pidi teist korda minema arsti vastuvõtule. Et olla kindel minu lubaduses kasutada selleks sõiduks Osulasse minu vana Ladat, rookis ta lumest puhtaks kogu meie talust maanteeni viiva teeraja. Et lumehanged olid väga kõrged ja tee pikk, siis nägi Vello pool päeva kõvasti vaeva. Naabrimees on aasta minust noorem, olen kindel, et minu selg poleks sellist kühveldamist küll vastu pidanud. Aga et mul polnud niipea kuhugi kiiret minna, ka poodi mitte, siis oleksin võinud rahulikult oodata, millal lumi mõne päeva pärast ise ära sulab, nagu ilmateade lubas.

Kui Vello oli auto lõpuks välja kaevanud, mõtlesin, et võiksin ise ka temaga koos Antslasse sõita ja oma poereisi siiski ära teha. Istusin rooli taha ja hakkasin sõitma, aga juba paari meetri pärast vajusin teelt kraavi – autol polnud ju talvekumme all! Igaüks, kes teab, mida tähendab manuaalkäigukastiga sõitmine, teab ka seda, et õige mees suudab sellise auto ükskõik millisest takistusest välja tuua sidurit põhja vajutades ja autoga edasi-tagasi sõites. Automaatkäigukastiga niisugust nalja teha ei saa, aga õrnalt edasi-tagasi autot liigutades peaks ka siin murest üle saama.

Vello hüppas autost kohe välja ja ütles, et läheb toob labida ning kühveldab veel, et saaksime ikka kraavist välja. Mina pidin muidugi tõestama, et olen ise mees ja kukkusin autot edasi-tagasi raputama, piinates sidurit, aga iga korraga vajus auto üha sügavamale küljeli pinnasesse. Paistis, et kui nii edasi läheb, siis olen varsti kõige oma Ladaga puhtalt külili porises lumes. Aga ikka ei tahtnud ma järele jätta, kuigi ma teadsin, et Vello on kohe tagasi ja siis aitab vähesest, et pääseksime teele. Lõpuks läks mu hing täis ja kord gaasi andes ning siis siduriga mängides ei saanudki ma enam aru, kas tegu on mudas kinni ratastega või teeb mootor hirmsat häält, kuni ma märkasin, et mu auto ei reageeri enam üldse meeleheitlikule käiguvahetusele, aga sellele vaatamata mootor lõugas kogu jõust. Tuttav lõhn, mis mu ninna tungis, ei tulnud mujalt kui põlevast sidurist. Ma olingi selle läbi kõrvetanud.

Siis saabuski Vello oma labidaga ja kukkus jälle kühveldama. Olin talle tänulik, et ta midagi ei öelnud.

Mina aga astusin autost sõnagi lausumata välja ja sammusin toa poole, sõimates omaette venelasi ja nende autosid. Olin kindel, et kui tegu oleks olnud Fordi või Chevyga, oleksin ma olukorrast auga välja tulnud.
See oligi mu ainuke lohutus.

Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus