Eesti Elu
Viido veerg: Hea tahte võit
Arvamus 17 Jul 2009 Viido PolikarpusEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Vene lipu all sõitnud sõjalaevade eskadron lähenes aeglaselt New Yorgi sadamale. Midagi kujuteldamatut toimus samal ajal kaldal. Tagasihoidlikud jänkid karjusid täiest kõrist: „Venelased tulid! Me oleme päästetud!“ Venemaa ja Ameerika Ühendriigid koos – see pole äärmuslike liberaalide kujutluspilt 1990ndatest aastatest. See on midagi, mis ka tegelikult juhtus 1863. aastal, Ameerika kodusõja haripunktis. Ma ei kujuta ette, et midagi sarnast võiks uuesti ette tulla. Venemaa tahab lääneriikidega hästi läbi saada, omades sealjuures supervõimu. Ma usun, et lähitulevikus on Venemaal juhtumas midagi olulist, aga seni peame me oma naabrit tähelepanelikult jälgima, et ta ei saaks meie kodumaale kurja teha. Siin on kindlasti rohkem selliseid inimesi, nagu oli reetur Herman Simm.

Minu hea sõber Kaupo Pollisinski rääkis, et Ferdinand Eisen, kes oli ENSV haridusminister 1960–1980, oli mees, kelle teeneks võib lugeda seda, et kogu okupatsiooniaja räägiti Eesti koolides eesti keelt. Meie, väliseestlased, peaksime pidama meeles, et me polnud ainsad, kes hoolitsesid eesti rahva ja kultuuri säilimise eest 50 okupatsiooniaasta jooksul. Liiga lihtne on kõike ja kõiki lahterdada heaks või halvaks.

Väga tihti räägime meie, eestlased, üksteisest mööda. Ka üksteise sildistamisega on meil probleeme. Kuidas nimetada neid eestlasi, kes lahkusid siit nii, nagu tegi seda näiteks Neeme Järvi – on nad kodueestlased või väliseestlased? Need, kes läksid ja tulid tagasi – kuidas neid nimetada? Mina tean seda, et olen siiani väliseestlane, mitte endine väliseestlane ning see ei muutu ilmselt kunagi, ükskõik kui kaua ma nüüd Eestis elan. Kui minu naine Heli saab kokku mõne võrukesega, hakkavad nad otsemaid rääkima võru murret. Sama oli USA-s – kohe, kui eestlased said omavahel kokku, hakati rääkima eesti keelt, meie nn. salakeelt. Nüüd, Eestis olles, kipume omavahel suhtlemises minema üle inglise keelele.

Minu õetütar Kalvi Pari sündis Cameroonis Aafrikas. Ta räägib vabalt inglise, saksa, prantsuse, hispaania ja eesti keelt, aga on õppinud ka jaapani keelt. Praegu töötab ta Hawaiil prantsuse ja hispaania keele õpetajana. Kalvi tuli sel suvel esimest korda Eestisse. Ta tahab saada Eesti kodakondsust nii endale kui oma 8-aastasele tütrele Kailale. Kalvil oli algul Eesti välisministeeriumis probleeme sellega, et Camerooni konsulaat ei apostillinud tema sünnitunnistust nende reeglite kohaselt, mis kehtivad Euroopa Liidu maades. Ei aidanud midagi, et kõik said aru – Kalvi on täisverd eestlane, tema mõlemad vanemad ja sealt edasi kõik vanavanemad ja vaarvanemad on eestlased, et Kalvi tahabki tulla Eestisse elama ja töötama. Kalvi sooviks on, et ka tema tütar õpiks ära eesti keele. Pikemate läbirääkimiste tulemusena tegi Eesti välisministeerium siiski õiglase otsuse ja tunnistas Kalvi sünnitunnistuse oma pitsatiga kehtivaks, nii et Kalvi on tõesti varsti täieõiguslik Eesti kodanik, samuti Kaila. Kui Kalvi lõpuks teatas, et tema kaksikõdegi on tulemas Eestisse ja tahab samuti Eesti kodakondsust, siis küsiti temalt, kas ta kaksikõde on ka sündinud Aafrikas…

Mul on väga hea meel tõdeda, et kui on tahtmist, siis leiab ka ametialases asjaajamises väljapääsutee, nagu tehti seda Eesti välisministeeriumis.

Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus