VIIDO VEERG: Fännidest
Arvamus 23 Jun 2006 Viido PolikarpusEWR
    Trüki   E-post   FB     
Just siis, kui sa loodad, et saad pärast Eurovisiooni vaadata tv-st uudiseid, tuleb sealt selle asemel äkki jalgpall ja sa näed, kuidas maailm on jälle hulluks läinud. Olles kasvanud üles Ameerikas, ei ole jalgpall mulle eluküsimus, nii nagu pole seda ei võrkpall ega isegi korvpall.

1970ndatel aastatel elasin ma koos grupi kaasmaalaste — eestlastega Elberonis New Jersey's. Me olime kõik pärit Lakewoodist ja kuidagi oli juhtunud nii, et olime ka vallalised ja üürisime maja uhkes Jersey rannarajoonis. Minu vend Kaido, sõbrad Rein Haus, Peter Feldman, Ülo Kuhi ja mina elasime seal kommuunina mõnda aastat. Teised olid lõpetanud kolledzhi ja töötasid, kes õpetajana, kes elektriinsenerina või maaklerina, aga mina olin olnud mõnda aega sõjaväes ja olin tagasi, et lõpetada Monmouth´i ülikool West Long Branch´is New Jersey's.

Üks hea asi ülikooli juures oli see, et, kuuludes Alpha Psi Omega, the National Dramatics Honor Society'sse, ja olles aktiivne kunstiosakonnas, tundsin ma kõiki kohalikke kunstnikke, aga ka modelle. Ma korraldasin palju vahvaid pidusid, näiteks pärast iga etendust, mis kolledzhis peeti, ja sellest võttis osa sadu tudengeid. Meie üürimaja oli kunagi kuulunud Toot Shore'ile, kuulsale Manhattani restoraniomanikule.

See tohutu suur maja oli õliküttel, mis tol ajal oli suhteliselt odav. Ma mäletan Tiffany stiilis klaasaknaid ja säravaid laelampe, marmorist kaminaid, mida jätkus igasse tuppa. Meil oli isegi baar, kus mulle meeldis mängida baarmani, laulda ja mängida kitarri.

Ühel õhtul vaatasime koos Knicksi mängu, Jackson ja Bradley olid siis kõvad mehed. See on kõik, mida ma sellest mängust üldse tänini tean, peale selle, et meil oli väga lõbus ja et me jõime koos ära mõned sixpack'id õlut ja sõime pitsat või chips'e.
Võib-olla sellepärast, et ma pole meeskonnamängija, ei meeldi mulle ka võimalus koos töötada. Isegi sõjaväes käis mu käsi paremini, kui ma pidin millegi eest vastutama või midagi juhtima, sealgi polnud ma hea alluv. Kõige elulisem küsimus seal oli — kuidas pääseda juhi positsioonile.

Ma mõtlen, et jalgpall pole Ameerikas moes sellepärast, et Brasiiliat on raske asendada, nad on lihtsalt nii head. Kolmas maailm ilmselt naudib seda, et ometi on üks asi, milles ameeriklased ei domineeri.

Eestlased ei lähe oma kaasaelamisega nii hulluks nagu inglased, aga meilgi on siiski oma fännklubisid ja fänne, kes saadavad oma iidoleid igasse maailma otsa. See on ju tore, kui nad toetavad meie inimesi ja annavad neile juurde jõudu ja julgust. Olümpial on meil läinud juba väga hästi. Kui me poleks saanud neilt mängudelt nii palju medaleid, oleks võib-olla eestlaste huvi nende mängude vastu juba kadunud. Mitte miski ei tiivusta rohkem kui edu. Oleks tore, kui Eesti võidaks jalgpalli MM-i. Ma kujutan ette, kuidas see tõstaks Eesti tuntust — kindlasti rohkem kui Skype, Kazaa või Carmen Kass. Eesti peab näitama, et ta on riik, mis võib teha suuri asju. Majanduslikult olemegi juba nii kaugel, et isegi USA on toonud eeskujuks meie maksusüsteemi.

Kokkuvõtteks tahan ma öelda, et kuigi ma ise ei ole fan, olen ma aru saanud, et tegelikkuses olen ma fan küll — kogu oma elu olen ma olnud suur Eesti fan. Ja olen
seda nii kaua, kuni elan.

Viido Polikaprus
Eesti Maja, Tallinn
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus