Eurovisioon 2006 on selleks korraks jälle läbi. Juba kolmandat aastat järjest ei pääsenud Eesti laul isegi mitte finaali. Juhan Paadam, mees, kes on Eesti meeskonna juht ja kes viis võidule Tanel Padari ja Dave Bentoni, räägib täna sellest, et võib-olla Eesti ei osalegi järgmisel aastal enam Eurovisioonil. Ka lubas ta, et võtab ise kandle kätte ja hakkab seda Eurovisioonil mängima. Et kui nemad seal Euroopas meid ei tunnusta, siis meie seda mängu enam kaasa ei mängi.

Minu meelest ei lahenda see kuidagi probleemi. Muidugi meeldiks mulle mõelda, et Eestil läks halvasti sellepärast, et paar aastat tagasi ei valitud minu laulu „Estonian Woman” isegi mitte kohaliku, Eesti vooru nende 10 laulu hulka, millest lõpuks valiti üks eurolavale. Nali naljaks, loomulikult pole need kaks asja omavahel kuidagi seotud. Õnn on see, mis paneb maailma pöörlema. Kui õnn koputab su uksele, siis pead olema mees ja laskma tal tuppa tulla.

Täna jookseb kinolinadel „Da Vinci kood”. Et raamatul oli maailmas tohutu menu, ootasid kõik ka filmilt sama. Ometi saab film sarjata kõigilt, nii kriitikuilt kui vaatajailt. Filmile sai saatuslikuks raamatu edu, sest tegijad kartsid teha mingeidki muudatusi raamatu teksti. Nii on kinolinal toimuv etteaimatav, veniv ja tüütu.

Mulle tundub, et Eesti meeskond eesotsas Juhan Paadamiga on samasuguse pinge all, mille on tekitanud kunagine tohutu edu. Nad muutusid enesekindlaiks, mis iseenesest on ju väga hea. Sellest tulenevalt taheti teha midagi teistmoodi. Nii saadeti Vanilla Ninja rõõmsa noorusliku loo asemel Eurovisioonile Vaiko Eplik lauluga „80's Coming Back”, mis sinna mitte kuidagi ei sobinud, kuigi laul ise oli väga hea. Minu meelest olid tüdrukud väga ilusad, toredad ja hoogsalt rokkivad, nad oleksid olnud kontrastiks eelmise aasta esinejatele – Padarile ja Bentonile – ja Eestil polnud niikuinii midagi kaotada.

Nagu kõik siin maailmas, käib ka õnn üles ja alla. Eestil on läinud väga paljudes asjades hiilgavalt ja me arvame, et nii peab olema kogu aeg. Me oleme saanud Euroopa Liitu ja NATOsse, me oleme võitnud mitu kulda olümpiamängudel ja me olime esimesed, kes Baltimaadest võitis Eurovisiooni. Ma loodan, et Juhan Paadam ja tema meeskond on põhjas ära käinud ja nüüd on aeg tõusta jälle laineharjale. Eesti peab jääma avatuks uuele lähenemisele Eurovisiooni lauluvõistlusele.

Olen nõus nendega, kes arvavad, et meie laul ja lauljanna polnud sugugi halvemad teistest, kes said kõrged kohad. Aga selles ongi probleem. Soomlased pidid ahvimaskid pähe tõmbama ja inkognito laulma, et Eurovisooni võita – pärast rohkem kui 40 aastat osalemist! Mis mõtet on siis meil üldse kaevelda?!

Märkmed: