Eurolaulukarussell on jälle alanud. Viimasel ajal on Eestis esile kerkinud nii palju uusi talendikaid lauljaid, et mul tekkis tõsine huvi näha, kuidas eurolaulu Eesti voor sel aastal kulgeb. Kuna seda võistlust juhivad siin ikka samad inimesed, kes igal aastal, siis ei uskunud ma, et mingeid suuri muutusi saab olla.

Mitu aastat tagasi, kui Eesti tuli Eurovisioonil võitjaks ja tõi sellega kogu võistluse Tallinna, otsustasin ma isegi kaasa lüüa ja kirjutasin laulu, millele panin pealkirjaks „Estonian Woman“. Oli päris selge, et kui üks maa on juba korra esimeseks tulnud, siis järgmisel aastal tal seda enam teha ei õnnestu, kuigi näiteks Iirimaa on võitnud kunagi tõesti mitu korda järjest.

Minu seisukoht oli selline, et pärast võitu saame ennast maailmas positiivselt tutvustada. Just sel ajal oli USA väga ebapopulaarne Euroopas, teravad suhted olid nii Prantsusmaa kui Saksamaaga Iraagi sõja pärast. Seetõttu rääkisin oma laulus noormehest, kes tuli Ameerikast Eestisse ja armus siin eesti neiusse. Laul põhineb muidugi tõsielusündmusel ja räägib sellest, kuidas ma kohtusin oma abikaasaga, panin laulule ka alapealkirjaks „Heli laul“. Laulus on juttu sellest, et kui ameeriklane tunnistab tütarlapsele, et on temasse armunud, tahab ta neiu viia laia maailma ja talle seda näidata, aga neiu tänab ja vastab, et kõik, mida ta vajab, on tal muinasjutulisel kodumaal olemas. Vabas tõlkes kõlaks see nii: „Talveõhtud on siin küll pimedad ja karmid, aga mitte nii pikad, neil õhtuil oleme üksteisele lähedal ja laulame oma lemmiklaule.“

Ma kasutasin laulus ära seda, et eesti naised pole sugugi valmis tormama ühe ameeriklase sõrmeviibutuse peale maailma otsa, vaid on pigem truud oma sünnikodule. Kui neid tahetakse aga nende juurtest lahti rebida, vastavad nad, et sel juhul ei abiellu nad kunagi niisuguse poisiga.

Uku Suviste, Heli poeg, laulis minu laulus ameeriklase osa, nägin oma vaimusilmas, et Gerli Padar, tuntud eesti poplaulja, võiks laulda eesti naise osa. Gerli tuligi minuga Eesti Majja kohtuma, me kuulasime ka minu laulu demo, aga lõpuks Gerli siiski loobus „Estonian Womani’t“ esitamast. Mulle endale on see laul siiski nii armas, et salvestasin selle oma teisele CD-le „Vanad ja uued laulud“. Eks igaüks, kellel on olnud õnne minu plaati omada, saavad ise otsustada, kui hea või halb mu eurolaul on. Igatahes polnud see minu arvates küll kehvem sellest, mis välja valiti ja mis Eurovisioonil jäi peaaegu viimaseks. Sellest saba lõpus olemisest pole me siiani välja pääsenud.

Sel aastal meeldis meile Heliga mõlemale väga üks väike 16-aastane tüdruk – Iiris Vesik, kellel on unikaalne hääl ja kes lippas laval ringi nagu väike harakas. Ta laulis koos Dave Bentoniga, mehega, kes omal ajal koos Tanel Padariga Eestile Eurovisiooni lauluvõistluselt võidu tõi. Olime täiesti kindlad, et nende lauldud laul saab rahvalt kõige enam hääli ja pääseb võistlema Serbiasse. Ka zhürii, kes oli igaks juhuks valmis laulu valima, kui telefonihääletus oleks tõrkunud, valis Iirise esimeseks, kuid rahvas otsustas teisiti. Võitis Kreisiraadio laul „Leto svet“ ehk teisiti öeldes naljamehed, tuntud koomikud Hannes Võrno, Peeter Oja ja Tarmo Leinatamm, kes tuletasid meelde kolme vananevat musketäri. Kahju, kuid naljakas nende lugu ei olnud, kuigi oli sellisena mõeldud.

Aga eks ma olen ennegi eksinud, ega see olnud esimene kord.
Kunagi oli kauaaegne FBI direktor avaldanud kaastunnet ühe agendi surma puhul, kes aga tegelikult ei olnud surnud. Agendid, kes viibisid samal ajal samas ruumis, olid tõmmanud liisku, kes neist peab nimetatud „kadunukese“ elule tegelikult lõpu tegema, sest J. Edgar Hoover ei eksinud ju kunagi.

Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn

Märkmed: