Viido veerg: Enne jõule Stockholmis
Arvamus 04 Jan 2008 Viido PolikarpusEWR
    Trüki   E-post   FB     
15. detsembril olin ma kutsutud Stockholmi Estonia Seltsi jõuluõhtule kõnet pidama. Olin seal kogu nädalavahetuse. Olen Stockholmis korduvalt käinud, aga Eesti Majja sattusin küll esimest korda. Peatusin Ülo ja Helle Kooli lahkes kodus. Ülo on nii hea kokk, et ma lubasin ta oma Eesti Majja igal ajal tööle võtta.

Stockholm on jõulude eel väga kaunis. Alles seal jalutades taipasin ma äkki, et enne siia tulekut polnud mul aegagi mõelda jõulude peale, kogu aeg oli tegemist oma restoraniäriga. Jalutasin mööda väliliuväljast. Ka Tallinnas Harju tänaval on nüüd see olemas. Ülo oli olnud siin selle avamisel, kui linnapea Edgar Savisaar blokeeris liiklust oma autot parkides.

Kui ma saabusin Eesti Majja, tervitas mind seal Katrin Meerits, kellel oli kaasas kitarr. Lubasin laulda kohaletulnutele paar laulu, sest seltsi klaverimängija ei saanud seekord kohale tulla. Kui ma klaveri taga istudes parajasti kitarri häälestasin, astus sisse Käbi Laretei. Tõusin kohe üles ja kallistasin teda kõvasti. Käbi rääkis, et ta oli tulnud minu pärast, et kuulata, mis mul ütelda on. Nagu ma olen ennegi siin kirjutanud, oleme Käbiga sugulased tema ema ja minu isa kaudu. Käbi rääkis ka, et temale kuulub au päästa minu elu, kui ma kuuekuuselt Lübecki laagris hinge heitmas olin. Ta saatis meie perele pakke, kus olid vitamiinid ja imikutoit. Me rääkisime sellest, kuidas minu vanemad käisid tema kontserdil Lincolni keskuses New Yorgis 1970. aastatel ja sellest, et tal on kohe ilmumas uus raamat. Nagu alati, näeb Käbi suurepärane välja. Ta lubas ka külastada minu uut Eesti Maja Toompeal, kui ta jälle Tallinna tuleb.

Seejärel saabusid Puusepad. Tunnen Rein Puuseppa ja tema abikaasat juba sellest ajast, kui tulin Eestisse Kaitseväe Peastaapi tööle, Rein oli siis president Lennart Meri käsundusohvitser. Oli südantsoojendav tunne kohtuda Reinu ja tema abikaasaga. Endise riigisekretäri Aino Lepik von Wiréni ema oli samuti kohal koos oma lapselapsega, kes on Tallinna Eesti Maja alatine külaline. Võin öelda, et ma kohtasin nii palju inimesi, keda ma näen tihti ka Tallinnas, et ma tundsin kiiresti, nagu oleksin kodus.

Kui tuli minu kord rääkida, kõnelesin ma muidugi sellest, mida ma kõige rohkem tean ja tunnen. See tähendab iseendast. Pärast kõnet järgnes lõunasöök, kus me jätkasime jutuajamist. Minu kohustused olid sellega lõppenud.

Järgmisel päeval oli mul jälle aega tutvuda linnaga. Jalutuskäigu ajal helistas mulle minu kasupoeg Uku Suviste, kes õpib muusikat Ühendriikides ja saabus jõuludeks koju. Ta teatas, et mulle oli makstud selle eest, et olin Tartus kolm laulu laulnud. Ütlesin talle, et just äsja maksti mulle ainult selle eest, et ma iseendast rääkisin!

Enne jõule võõras linnas ringi jalutades meenus mulle, kuidas ma noorena, alles oma perekonna loomise alguses, tegin ühe otsuse. Nimelt palusin ma kõiki mitte teha jõulukinke. Selle asemel võiks igaüks teha ühe kuuseehte, millel oleks mingi seos möödunud aastaga. Me kõik pääseksime asjatutest kulutustest, aga mis veel tähtsam – see oleks seotud ju oluliste mälestustega. Jõulud oleksid siis tõesti perekonda siduv sündmus, mitte aga arutelu selle üle, kes mida kellelt sai.

Mulle meenus ka lugu kaksikute isast. Üks kaksikutest oli optimist ja teine pessimist. Jõulud olid tulemas ja isa otsustas poisse testida. Ta andis pessimistile kõik, millest ta iganes võis unistada, ja optimistile hunniku hobusesõnnikut. Jõululaupäeva hommikul sai isa teada, et pessimistile polnud ükski asi meeldinud, miski polnud teda õnnelikuks teinud. Kui ta aga piilus optimisti tuppa, püherdas see õnnelikult sõnnikus. „Mille üle sa nii rõõmustad?“ küsis isa.

„Kuskil siin lähedal peab olema poni, kui siin on nii palju hobusesõnnikut!“ vastas poeg.

Kõige paremad soovid tulevaks aastaks!

Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus