Niitsin oma truu tööriista vikatiga meie talu ümbrust puhtaks, aga ka oma naise lillepeenarde juurest, et lilled kaunimalt välja paistaks, kui olin sunnitud aja maha võtma. Oli võimatult palav, higi jooksis ojadena ja eriti hullud olid parmude rünnakud.
Parmud on loodud siia ilma kui mõttetud kõrilõikajad, kes ründavad tigedalt ilma mingi nähtava ja arusaadava põhjuseta. Ma vaidleksin vastu Darwini evolutsiooniteooriale, sest miljonite ja miljonite aastate arengu tulemusel oleks võinud vähemalt üks parm areneda nii kaugele, et tema hammustus poleks hirmvalus. Selline areng oleks parmudel võimaldanud ehk kogu maailma üle võimust võtta.
Parm on aeglane ja saamatu. Kui ta sind hammustab ja sa ei saa talle kohe esimesel korral pihta, siis võid kindel olla, et teine hoop on juba surmav, sest ta ei kipu sinust kaugele maha jääma.
Aga nahkhiir toitub üksnes verest. Ta elab troopilises Kesk- ja Lõuna-Ameerikas. Ta valib saagiks magava looma või isegi inimese. Selline hammustus võib levitada ka haigusi. Õnneks meil Eestis selliseid elukaid ei ole. Mark Twain on kirjutanud, et Jumal ei loonud kedagi siia ilma asjata, aga sääski siia maailma luues jõudis ta sellele väga lähedale.
Parmudest hoolimata olin ma sel päeval lummatud suve kaunidusest, kuumast ilmast, valgetest vatipilvedest, mis sinavas taevas hõljusid, miljonite sääskede suminast, kõikjalt kostuvast linnulaulust, kes parajasti oma pesade kaitsel ametis olid, sekka õhku paiskuvaist magusatest suvelõhnadest, olid need siis värske heina või aialillede aroomid. Sellel kõigel on mõte. See on looduse poolt loodud kunst.
Meie subarktiline suvelillede ja taimede plahvatuslik õide puhkemine lisab ergutavat kollast, ärevat oranži ja ärritavat punast värvi erinevat tooni roheliste lehtede taustal – kõike seda kaunist on võimatu mitte tähele panna.
Kunstis on kolm põhivärvi – punane, sinine ja kollane. Kui kaks neist ükskõik millises kombinatsioonis kokku panna ja asetada kolmanda vastu, saab suurima kontrasti. Mõtlesin sellele, kui vaatasin noorte lauljate ja tantsijate paraadi laulupeo ajal, mida peeti paar nädalat tagasi. Need kontrastid ja kaunid värvid vaatasid mulle vastu eesti rahvariietelt. Ja kontrastiks meie rahvariiete värvi- ja vormiilule olid Coca-Cola pudelite vedajad – nad tundusid nagu parmud eesti loomuliku kauniduse keskel, mida esindasid meie rahvariietes lapsed.
Viido Polikarpus
viido@eestimaja.ee
