See artikkel on trükitud:
https://www.eesti.ca/viido-veerg-eesti-suvi/article20373
Viido veerg: Eesti suvi
11 Jul 2008 Viido Polikarpus
Elu Tallinnas muutub koormavaks kõigi nende Ameerika, Läti, Jaapani turistide ning valgete ööde tõttu. Põgenesin seetõttu jälle maale, et mitte enne oma sünnipäeva sealt naasta. Mitu aastat tagasi tellis mu kaastöötaja kõhutantsijad Eesti Majja mind Ameerika kombe kohaselt sünnipäeva puhul üllatama, aga tema ettevõtmine läks nurja, sest ma olin juba linnast jalga lasknud. Sünnipäevade pidamine on mulle alati võõras olnud.
 - pics/2008/07/20373_1_t.jpg

Aga maal on elu selline, nagu ta olema peab. Paar päeva tagasi muutus taevas Kurenurme kohal ähvardavaks. Vihma hakkaski kallama nagu oavarrest. Seda oli küll hädasti vaja, aga asi läks üle piiri, sest sadama hakkas ka rahet ja lund ning ühel Tartu talumehel rikkusid suured raheterad ära kogu kartuli-, kurgi- ja maasikasaagi. Lumi juulis – seda saab juhtuda ainult Eestis.

Tallinn on omamoodi meelitav, sest suvel toimub siin palju huvitavat, nii et ma saan aru küll, miks mu naine ja tuttavad ning sõbrad imestavad, et ma tahan suvel olla üksinda maal. Aga siin on palju, mida teha! Näiteks pean ma kaevama kraavi, et juhtida ülevalt mäe pealt tulev vesi tiiki, nii et see ei uhuks ära heinaküünini viivat teed.

Maalida polegi mul olnud aega. Selle asemel otsustasin teha aiatööd. Tänu minu naise Heli hoolsusele on meil aias peenra peal maasikaid maiustamiseks. Kuna linnas müüakse ammu Hispaania ja Poola maasikaid, siis tundus, nagu hakkaks Eestis maasikahooaeg läbi saama, aga tegelikult see alles algas.

Meie maakodu aias on uhked pojengipõõsad ja sealsamas ronivad elulõngad mööda majaseina üles. Õuna-, pirni- ja kirsipuud kannavad juba vilja, aga nad vajavad valmimiseks veel päikest ja aega. Kuid punased ja mustad sõstrad on juba omandanud oma värvi.

Eelmisel suvel võtsin ma loomade varjupaigast koera. See juhtus pärast seda, kui vaene Pätu, kes polnud küllalt kiire, lõpetas oma elu minu autorataste all. Praegu ootab meie uus peni Betty juba kutsikaid. Bettyl on olnud arvukalt kosilasi naabertaludest, nad kõik näevad välja nagu puhtatõulised krantsid. Üks, kellelt ma oleksin oodanud, et Betty temalt kutsikad saab, on suure hundikoera moodi loom, ja tundub, et temast saabki õnnelik papa. Aga kes teab, võib-olla saab selleks hoopis naabrite väike koer nimega Nuustik, ja siis saame me endale tõesti väga imeliku väljanägemisega kutsikad. Meie teine koer, Tomi, on ühest kõrvast ilma jäänud ja tal on pea peal sügav haav. Tahtsin ta juba linna arsti juurde viia, kuid siis tuli mulle meelde Heli isa ütlus, et ainus rohi, mida loomad vajavad, on püssirohi.

Kui ma viimati maal olin, siis ootas poegi hoopis meie kass. Maal ei leidnud ma algul üles, kuhu ta oma pojad peitnud oli. Täna nägin aga kõiki kassipoegi, neid oli viis, kes piilusid välja aidatrepi alt. Igaüks neist näeb välja isemoodi. Üks väike oli nii hirmunud olekuga, et ma võtsin ta sülle. Ta silmakesed olid rähma täis, viisin ta kööki ja pühkisin silmad kuiva rätikuga puhtaks. Otsustasin talle õpetada, kuidas alustassilt piima juua. Mulle tundus, et see kassipoeg on eriti terane ja tark, sest ta leidis minus endale sõbra. Mina jälle tahan, et oleks üks kass, kelle võiks tuppa jätta hiiri püüdma. Kuna maal pole enam ammu olnud väikseid lapsi, siis on kassid ka metsiku võitu ja ei lase end süllegi võtta. See kassipoeg on aga teistsugune – talle meeldibki süles olla. Hiljem, kui ma olin jätnud ka kassiemale ja teistele kiisupoegadele kausikesse piima, nägin ma oma lemmikut samas kausis istumas. Küllap oli suvekuumus ta peakese segi ajanud.

Pärast seda juhtumit pole ma enam üldse kindel, et mu kassipoeg nii väga tark ongi, nagu ma algul arvasin.

Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
Märkmed: