Eesti Elu
Viido veerg: Aprillikuu mõtted
Arvamus 09 Apr 2009 Viido PolikarpusEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Aprilli alguspäeval sadas Kurenurmel kõvasti vihma. Ilm oli soe ja päikeseline. Kuigi lumi pole veel päriselt ära sulanud, viivad plusskraadid selle siiski kiiresti minema. Autoga sõitmise teeb kevad aga keeruliseks, sest külavaheteedel on lahtist kruusa ja muda. Talvel unustad ära, et maal võivad kruusateedes olla sügavad augud, sest need on kaetud jää ja lumega, aga kevadine soojus toob need uuesti esile ja muudab veelgi sügavamateks. Suvel seevastu keerutavad autorattad koledasti tolmu üles, muutes teeääred lausa valgeiks.

Olen viimasel ajal vaadanud läbi sadu mustvalgeid pilte, mis kuulusid mu onu dr. Henno Sibula arhiivi. Henno töötas Viljandis arstina, aga ta hobi oli fotograafia. Olen ise ka kunagi 1970-ndatel aastatel Monmouthi ülikoolis õppides võtnud fotograafia kursust. Seadsin pimiku sisse meie vannituppa. Sellist asja nagu pimik koos kõigi oma seadmetega ei kujuta täna digiajastul enam ettegi.

Hiljem, kui ma sain enda kätte Vabadussõja-aegsed fotod Kalevi pataljonist Global Estonias avaldamiseks, pani mind imestama, kui teravad need pildid tänagi on, vaatamata sellele, et nende formaat oli väga väike, poole postkaardi suurune. Algul ei pannud ma seda tähelegi, aga pärast kompuutrisse skaneerimist ja piltide suurendamist tuli iga viimane kui pisidetail nähtavale. Ühel pildil oli marssiv pataljon, pilti suurendades nägin eemal raudteesilda, millel seisis vagun, selle ümber jooksid koerad, aga vaguni juures seisid naised ja lapsed, kes seesolijaile lehvitasid. Kui foto ajakirjas ilmus, siis olid kõik need detailid silmale nähtamatud.

Arvan, et digitaal- ja analoogfotograafia jms. jäävad koos eksisteerima, kuigi me tegelikult ei tea, kui kaua digimaailm kestab ja mis selle välja vahetab. Teoorias võib päikesetorm saata Maale protuberantsid, mis rikuvad või lausa hävitavad kogu meie elektrisüsteemi. Selle tulemusena tekkinud magnettorm võib neutraliseerida või kustutada pankade digitaalse mälu. Ei ole kuulnud, et neil oleks kuskile sügavale mägedesse peidetud mõni suur seif või ehitatud koobas, kus kogu seda andmebaasi hoida, kui niisugune asi peaks juhtuma.

Onu Henno oli päris hea fotograaf. Mulle meeldivad tema ülikooliõpingute ajal tehtud pildid, kui noored väljasõite tegid – üldse sellised igapäevaelu kujutavad fotod, sest see on see, millest ma Läänes üles kasvanuna midagi ei tea. Mulle tundub, et mida kauem ma Eestis elan, seda rohkem tunnen ma end nagu outsider’ina. Võib-olla sellepärast armastan ma nii väga üksinda maal elamist. Ma näen Eestis igal pool, kui tähtsad on isiklikud kontaktid, ja kõige tähtsamad neist on need, mis on sõlmitud nooruses, selliseid kontakte mul ju Eestis ei ole. Dave Bentonit, kes koos Tanel Padariga võitis mitu aastat tagasi Eurovisiooni lauluvõistlusel esikoha, armastatakse ja austatakse siin väga. Kuna ta on tumeda nahavärviga, siis on selge, et ta ei ole päris eestlane. David on abielus eestlannaga, ta kodu ja pere on siin, ta õpib eesti keelt. Ega ta ei ootagi, et teda peetaks eestlaseks, ta tahab lihtsalt, et eestlased võtaksid ta omaks sellisena, nagu ta on. Mina olen aga väliseestlane ja kui vaid nahavärv välja arvata, siis oleme Dave’iga teatud mõttes samas olukorras.

Tähtis on see, et kui pead ise lugu oma lähedastest, siis peetakse lugu ka sinust.

Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus