Jälle on möödas üks meie riigi sünnipäev. Paraad Vabaduse väljakul peaks õigustama kaitseminister Jaak Aaviksoo ja tuhandete eestlaste jõupingutusi, kes tegid kõik endast oleneva, et Vabadussõja võidusammas saaks püstitatud. Kindral Laaneotsa aastapäevakõne oli väga tugev. Ta hoiatas meid uue vaenlase eest, mis ei puuduta mitte ainult Eestit, vaid kogu NATO-t ja selleks on kübersõda.
Lisaks kavatseb Venemaa panna Iskander-tüüpi raketid Eesti piiri lähedale ja osta Prantsusmaalt sõjalaeva, et kontrollida Läänemerd eesmärgiga kaitsta gaasitrassi. Kõrge Vene ohvitser on öelnud, et kui venelastel oleks olnud sellised laevad Mustal merel, oleks nende sissetung kestnud 20 minutit kahe nädala asemel.
Me oleme käinud pika maa ning ühinenud nii Euroopa Liidu kui ka NATO-ga, aga vahel tundub mulle, et me ei oska seda hinnata. Ma mäletan, kui Robert Kreem hakkas organiseerima ESTOt 1972. aastal. Siis me tundsime enda üle rohkem uhkust, sest me olime nagu ainukesed tõelised eestlased maailmas. Mõte vabast ja sõltumatust Eestist, mis tähistab iseseisvuspäeva, kus peab kõnet vabariigi president Toomas Hendrik Ilves ja ütleb selles, et me oleme kõige enam integreeritud rahvas Euroopa Liidus, oleks tundunud kõige utoopilisema mõttena, mis võinuks kellelegi pähe tulla.
Minule tundus 1970-ndatel aastatel, et Eesti on igaveseks kadunud. Et seal on kõik raamatud ja dokumendid trükitud ainult vene keeles, et ülikoolides peetakse loenguid vaid vene keeles etc. Tookord rääkisid ju Nõukogude Eesti juhidki vaevaliselt eesti keelt. Venelased kolisid massiliselt Eestisse ja neile ehitati tuhandeid korterimaju. Me vaatasime abitult pealt, kuidas venestati meie kodumaad. Välismaal saime teha lobitööd Eesti heaks, meie riigi tunnustamiseks, mis polnud kuskile kadunud, mille järjepidevust hoidis Eesti peakonsulaat New Yorgis. Me tahtsime kogu maailmale näidata, kui koletu lepe sõlmiti eestlaste, lätlaste ja leedulaste jaoks Molotovi-Ribbentropi paktina ja kui alatu oli Jalta kokkulepe, millega olid seotud ka lääneriigid.
Me tundsime kaasa oma vanematele, kes pidid jätma kõik neile kalli seljataha ja alustama oma elu täiesti võõral maal. Enamus meist sulas sisse uuel kodumaal. Me käisime seal koolis, astusime sõjaväkke, leidsime töökohad ja abiellusime ning lõime perekonnad. Kui abielluti oma rahvuskaaslasega, siis rõõmustas see eriti meie vanemaid. Kõige tähtsam oli aga säilitada oma rahva kultuur ja kombed.
Minu esimene abikaasa oli Carolyn. Ta oli ameeriklanna, aga ta õppis eesti keelt Juta Ristsoo ema proua Juki käe all. Pr Jukk oli minu isa ja onu Henno õpetaja enne sõda Viljandis. Carolyn oskas eesti keelt kirjutada ja lugeda paremini, kui mina seda tegin, aga tema hääldus oli alla igasugust arvestust. Võiksin lisada, et minu isa ei saanud elu lõpuni hakkama inglise keelega.
1980. aastal peetud ESTOl Baltimore’s ma ei läinud, ma teadsin, et tegemist on suure rahvusliku sündmusega. Minu ema juhatas seal Lakewoodi koori, mu õed tantsisid rahvatantsu. Nad olid tohutult rõõmsad oma fotode üle, mis nad tookord seal endast teha lasksid, kui neil olid vihmakeebid seljas, sest ka paduvihm ei suutnud nende rõõmu rikkuda.
Kuigi mu ema kirjutas regulaarselt oma emale, vennale ja lähimale sõbrale Lulule Viljandisse, ei sisaldanud need kirjad midagi kontroversiaalset. Seega oli vähe neid inimesi, kes teadsid, mis toimub tegelikult nii siin- kui sealpool piiri. Need vähesed aga, kes okupatsiooniaastatel Eestis käisid, maksid selle eest sotsiaalses mõttes kallilt, sest neid hakati kahtlustama, nagu nad oleksid punased või vähemasti roosad.
Samal ajal, kui avalikustati Balti apell ÜRO-le, kirjutas eesti luuletaja Hando Runnel:
Tallake meid kui palju tahate, / vaevake meid kui palju vajate, / meie ei kohku, / ei heitu ära, / kuidagi ikka elame ära. Me olime küll nagu kaks erinevat maailma, aga me tegutsesime mõlemad selle nimel, et Eestis taastada iseseisvus. Ja me ei tohiks võtta oma vabadust iseenesestmõistetavana.
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
