Viido veerg: 9. mai 2008
Arvamus 16 May 2008 Viido PolikarpusEWR
    Trüki   E-post   FB     

Sel aastal oli 9. mai rahulik, vaatamata sellele, et kohati püüdis meedia rahutust üleval hoida. Kuid pronkssõduri endine asukoht Tõnismäel kaeti siiski lillesülemitega. Eelmise aasta aprillisündmused aga sel kevadel ei kordunud.

Paljud, kes eelmisel aastal rahutustes aktiivselt osalesid, on juba olnud kohtu all. Nende poolt tekitatud kahjud ületasid kümneid miljoneid kroone, kuid meie kohtud on nendele marodööridele kohaldanud väga leebed karistused, eriti kui arvestada, et Jüri Liimile määrati trahvi 20.000 krooni ainult lubaduse eest pronkssõdur õhku lasta, kui seda ei viida Tallinna kesklinnast minema. Jüri Estam pidi aga võtma ette kohtutee, kuna politsei ei lubanud tal eelmisel kevadel pronkssõduri juures sinimustvalget lippu lehvitada.

Ma kirjeldasin eelmise aasta aprillisündmusi ameeriklastele, kes käisid Eesti Majas ühe Peterburi turismifirma kaudu. Palusin neil ette kujutada, et nad saavad tagasi oma maja gängsterite käest, kes on tapnud nende vanemad ja asunud ise nende majja elama. Kamina kohal aga ripub selle mehe pilt, kes on otseselt vastutav kogu selle hirmsa teo eest. Sina otsustad foto minema visata, aga mõrtsukad nõuavad, et sa jätaksid selle oma kohale, sest neil on sellega seotud nendele tähtsad mälestused. Kui sa ei saa teha oma kodus seda, mis sulle meeldib, siis pole see ju sinu kodu! Tegelikult polnud mul aastaid midagi pronkssõduri endise asukoha vastu – mõelda vaid, see monument seisis ju Eesti pealinna südames, Rahvusraamatukogu vastas, kuidas saaks siis keegi väita, et eestlased pole tolerantsed! Aga järgnevad sündmused näitasid siiski, et Eesti valitsus tegi õigesti, kui pronkssõduri Tõnismäelt ära viis.

9. mai hommikust kuni laupäeva ööni ummistasid suured rahvamassid tee, mis viis Siselinna kalmistule. Liiklus oli sel teel peaaegu peatunud. Kuna mul oli reede lõuna ajal sinnakanti asja – läksin oma naisele järele Kaitsejõudude Peastaapi, kus ta töötab –, siis sain seda ummikut omal nahal tunda. Istusin autos Tartu maanteel mitu tundi. Huvitav oli see, et enamus autosid, mis kalmistu poole suundusid, olid kallid masinad, mille roolis olid ärimeeste moodi noormehed koos peredega. Kõik paistsid olevat pidulikus meeleolus, ka ilm oli päikesepaisteline ja rõõmus. Keegi ei signaalitanud. Ja ummik, milles ma oma autos istusin, ei olnud ähvardav, vaid kõik olid tasakaalukad ja rahulikud. Ka jalgteed olid rahvast tulvil, kõigil käes lillekimbud, vanematel inimestel rinnas nõukogude medalid ja ordenid. Mindi austust avaldama oma meestele, vendadele, isadele, poegadele, emadele ja tütardele.

Venelased võtsid pronkssõduri uue asukoha vastu positiivselt. Fakt, et selle skulptuuri autor Enn Roos kasutas modellina Kristjan Palusalu, teeb nimetatud kunstitöö ka mulle sümpaatsemaks. Selles on midagi, mis meenutab Russalkat.

Siselinna kalmistu oli lausa kaetud lilledega, kui me Heliga sinna jõudsime – lillemüür oli mitme meetri kõrgune!

Jalutasime surnuaial ja märkasime, kui erinevad olid kaks osa – kalmistu vene osa ja eesti sõjaväelaste osa, kus ainsad lilled, mida nägime, olid endise Kaitseliidu ülema Benno Leesiku haual.

Samal õhtul tulid nii mõnedki Siselinna kalmistul käinud Eesti Majja. Nad olid heas tujus ja sõbralikud. 9. mai õhtul aga tabasin end mõttelt, et parem, kui kõik see sõbralikkus poleks vaid tuli tuha all.

Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus