Autor: Andres Keil Eesti Päevaleht
http://www.epl.ee/artikkel/420... Meie ühiskond on vihane. Meie ühiskond vihkab. On vihane ligimese peale. Vihkab ligimest. Ja see ajab vihale.
Viha on nagu kinnine ring. Võib-olla isegi Mesmeri ring. Viha sünnitab viha ja vihkamine vihkamist. Nii, nagu vägivald vägivalda. Vaadake kas või veel kord Ilmar Raagi “Klassi”. Või kümneid ja kümneid filme maailma filmivaramust. Filmid on head, toovad protsessi kandikul kätte. Aga siin on ka aga. Vägivald on avalik, vägivaldne ei saa olla salaja. Vähemasti vägivalla ohver näeb ja tunneb, kui teda hakitakse. Ka siis, kui hakkijal kott peas on, on see ikkagi käega katsutav, füüsiliselt tunnetatav kuju. Ent – meie ühiskond on tulvil salaviha ja salavihkamist.
See on hämmastav, see on meeletu, mida kallid kaaskodanikud endale internetikommentaarides lubavad. Kommentaariumide mahtu vaadates – neid kirjutatakse 24 tunni jooksul me pisikeses keeles isegi kümneid tuhandeid – ei saa see olla kitsa kildkonna alaväärsuskompleksi väljund. See peab olema midagi sügavamat ja suuremat, rahvuslikku, kui soovite.
See peab väljenduma ka teistmoodi. Ja väljendubki. Pideva suskimise ja susimisega in real life. Salaja. Eks kommijad näitavad ainult mudelit – seda, mis tegelikkuses niikuinii toimub. Ehk siis – me kõik peame arvestama, et meie selja taga varjudes on alati keegi, kes vihkab ja seemet külvab. Pidevalt paremini teab ja sinu positsiooni – olgu see siis palk või töökoht või respekt või ilus naine või mis iganes – kohatuks peab. Kadestab. Ja kadedusest sünnib vihkamine. Põhjendamatu.
Ja muidugi, meil on vana ja armas, romantiline tähendamissõna – et eestlase toit olla teine eestlane. See just nagu seletaks ja põhjendaks kõik. Vabandust, aga sellise põhjendamise seljas võiks ikka väga pikalt sõita. Nõmeduse romantiliste sõnakõlksude rüüsse rüütamine ei ole teema. Ei ole ka lahendus.
Aga mis on?
Mina ei tea. Ega vist ole võimalik tekitada riiklikke programme vihkamise vähendamiseks. Lang võib ju vastu rinda taguda ja võidelda – kasumit taotleva meediaga, mis auditooriumile meele järele on – meedia oma ülipopulaarsetest vihkamiskanalitest ei loobu. Seegi tõestab, milline mass on selle taga.
Ainuke lahendus on ikkagi inimestes enestes. Tapke oma kadedus. Vaadake reaalselt endasse, mida ja kui palju te väärt olete. Ärge süüdistage tervet maailma. Püüdke vähemalt, mis siis, et raske on. Mis siis, et tahaks Kanaaridele, aga ei saa. Ehk kunagi ikka saab.
Või kui keegi ikka väga närvidele käib, siis minge ja öelge talle seda näkku. Ja ka seda, et miks.
