Jah, see oli pigem sõbralik vestlus kui loeng, millega kaks KUMU kuraatorit teisipäeva, 15. novembri õhtul Tartu College’is esinesid. Temaatika ning asjatundlikkuse poolest igati loengu tasemel, kuid viis, kuidas üritus läbi viidi, pühkis sellelt range akadeemilise hõngu. See oli VEMU-KUMU vaheline käepigistus, soe ja siiras.
Kõnelejaid tutvustas VEMU peaarhivaar Piret Noorhani. Eha Komissarov on nimekas kunstiajaloolane, kes pikemat aega töötanud Eesti Kunstimuuseumi juures. Ellu Maar lõpetas Tartu Ülikooli semiootika alal, kuid tegi oma magistritöö Eesti Kunstiakadeemias teemal „Rahvusliku ja riikliku identiteedi representatsioone 1990. aastate Eesti kunstis“.
Eha Komissarov andis kõigepealt lühiülevaate möödunud aastal toimunud näitusest, mille teemaks oli väliseesti foto 20. sajandi fotoajaloo kontekstis. Selle näituse korraldamiseks ajendas neid teatud määral uudishimu, mida kunagiste põgenike fotojäädvustused kajastasid. Ilmnes, et temaatikas domineerisid vana kaotus (põgenikelaagreis) ja uue leidmine (väljarännumaadel).
Ellu Maar tutvustas kõigepealt Karl Hintzerit, kes jättis endast maha väga põhjaliku fotoarhiivi eestlaste eluilminguist just dp-laagreis. Teistest samailmelistest tõi ta esile kaks raamatut. Üks on Mai Maddissoni ingliskeelne teos „When the Noise Had Ended“, mis käsitleb Geislingeni laagris üles kasvanud noorte elu ja mille fotod pärinevad Priit Vesilinnult. Teine on „Käru ja kaameraga“ Eric Soovere sulest. Viimane viibis Augsburgi põgenikelaagris ja elas hiljem Cincinnatis, Ohios. Dokumenteeris rohkelt eestlaste elu-olu, spordi- ja kultuurisündmusi nii Saksamaa laagreis kui USA-s.
Olavi Maru koolitati USA lennuväes aerofotograafiks, kes sooritas hulga lende Nõukogude Liidu territooriumil. Tema kaamerast on pärit ka mitu head fotot Inglise kuninganna Elizabeth II kroonimisest. Tegi läbi raske lennuõnnetuse ja siirdus pärast seda õppima Chicago Ülikooli filosoofiateaduskonda. Suur osa tema väärtuslikust fotoarhiivist on pärast tema surma hävitatud.
Vello Muikma nimi on Toronto elanikele kahtlemata tuttavaim. Ta assisteeris maailma tuntuimat portreefotograafi Yousuf Karshi. Asutas oma fotoateljee ning andis kursusi Conestoga kolledzhis Kitcheneris. Tegutses peamiselt ajakirjanduse- ja reklaamfotograafina.
Salme Parming pühendas end iluvõimlemisele ning tegi sellekohaseid fotosid Saksamaal Kempteni põgenikelaagris ning hiljem USA-s.
Rein Välbe õppis Münchenis ja töötas Rootsis rahvusvahelistele fotoajakirjadele. Tegi Nõukogude ajal Eestis palju fotosid, mis paljastasid tolleaegse argipäeva tõelist palet.
Priit Vesilind tõusis ajakirja National Geographic juures vastutusrikkale polistsioonile, spetsialiseerudes Ida-Euroopa teemadele.
Alar Kivilo sündis Montrealis, elas hiljem Torontos ning kutsuti 2007. aastal Ameerika Filmikunsti ja –teaduste Akadeemia liikmeks. Elab perega Los Angelesis ja suvitab regulaarselt Eestis. Tema fotod peegeldavad Eestit nähtuna läbi võõrsil sündinu ja oma juurte juurde naasnu silmade.
Mõlemad kuraatorid kõnelesid vaheldumisi, illustreerides oma vestlust valitud fotodega ülalmainitud näituselt. Kuulajaskond jälgis neid huviga ning esitas mõningaid lisaküsimusi, millele lahkelt seletust anti.
