Vestlus teadusest: Meid ümbritsevast universumist
Arvamus 22 Sep 2006 Raul PettaiEWR
    Trüki   E-post   FB     
Kui astute oktoobriõhtul õue ja vaatlete tähistaevast lõuna ja edela (SW) vahel, siis näete suurt, neljast heledast tähest koosnevat nelinurka. See on Pegasuse tähtkuju. Tema vasakust ülemisest nurgast kulgevad omakorda kaarjalt ülespoole neli (nurgatäht kaasa arvatud) säravat tähte — Andromeeda tähtkuju.

Oletades, et elate linnast väljas, kus taevas on tume ja linnatuled ei sega, märkate kolmandast Andromeeda tähest veidi paremal (lääne suunas) udust laigukest. See on kuulus Andromeeda galaktika, meie Linnutee galaktika sõsarsüsteem, ühtlasi ainus palja silmaga nähtav Linnutee-väline tähesüsteem. Enne, kui asun Andromeeda juurde, olgu öeldud mõned sõnad universumist üldiselt.

Inimest on tähistaevas aegade algusest köitnud, nii oma ilu kui müstikaga, sest on ta ju otseselt meile kättesaamatu (välja arvatud juhuslikult pähe kukkunud meteoorid). Kuu peal on küll ära käidud ja vast paarikümne aasta pärast seisab inimene ka Marsi pinnal. Rohkemaks aga meie jõud ei ulatu, sest kaugused on „astronoomilised” ja inimese võimed ning meelte taju piiratud. Võtame kasvõi nähtavate tähtede arvu. Poeedid kõnelevad küll miljonitest tähtedest, mis kaunistavad öist taevast. Tegelikult aga ei ulatu tervel taevasfääril palja silmaga nähtavate tähtede arv üle 9000 ja antud paigast saab korraga näha vaid 2000 tähe ümber, nii üllatav kui see ka ei tundu.

Seevastu on igat laadi teleskoobid (kasutades raadiolaineid, nähtavat valgust, infrapunast, ultravioletset, röntgeni- ja gammakiirgust) ning automaatsed kosmoselaevad suutnud koguda hämmastava hulga infot meid ümbritseva lähema ja kaugema universumi kohta.

Nii ongi, et kõik palja silmaga nähtavad tähed on meie kodugalaktika Linnutee liikmed. Kui saaksime Linnutee tähesüsteemi eemalt vaadata, paistaks ta serviti nagu lame ketas millel keskel on paksem, kerasarnane südamik. Ketta läbimõõt on u. 130.000 valgusaastat (VA) ehk kilomeetrites 10 kaheteistkümne nulliga (!) ja ta paksus keskel on ca 13.000 VA. Otsevaates oleks Linnutee enam-vähem ümmargune, kusjuures südamikust ulatub kaugele välja mitu helendavat spiraalharu. Terve süsteem, südamik ja spiraalharud, sisaldab 100-200 miljardit tähte, nendest üks on meie Päike, asukohaga u. 44.000 VA Linnutee tsentrumist eemal. Nõrgalt helendav „Linnutee” mida me taeval näeme, on niisiis lugematute tähtede kuma, kui me (ise Linnutee kettas asudes) vaatame ketta serva suunas.

Linnutee pole mingi ainulaadne moodustis. Väga umbkaudselt on unversumis galaktikaid vähemalt 50-100 miljardit. Nendest meile lähim ongi eelmainitud Andromeeda galaktika, kaugusega 2,7 miljonit VA. See on inimmõistusele haaramatu suurus. Mingi ettekujutuse saame, kui arvestame, et sealt momendil meie silma jõudev valgus on teel olnud 2,7 miljonit aastat! Ehk teisisõnu — me näeme Andromeeda galaktikat sellisena, nagu ta oli 2,7 miljonit aastat tagasi. Maailmaruumi uurides näeme seega mitte ainult ruumi, vaid läheme tagasi ka ajas. See on isegi meie Päikesesüsteemis nii, sest siinsed kaugused on samuti tohutud. Kui praegu Päike kustuks, võiksime veel üle kaheksa minuti päikesevanni võtta, enne kui viimane valgus kohale jõuab. Kaugemate planeetide (nt Neptuun) kadumist tajuksime alles 5-6 tunni pärast.

Andromeeda galaktika ületab Linnutee igal alal tunduvalt. Jah, palja silmaga on ta udune plekike, kuid suures teleskoobis pakub Andromeeda äärmiselt mõjuvat vaatepilti. Ta läbimõõt on Linnuteega võrreldes kahekordne ning tähtede arvu hinnatakse 500 miljardile. Temagi on ümmargune spiraalgalaktika, kuid kuna ta orientatsioon meie suhtes on poolviltu, siis paistab ta vaatlejale elliptilise täheparvena. Lähemal uurimisel on aga võimsad spiraalharud äratuntavad.

Huvitav on asjaolu, et Andromeeda galaktika ja Linnutee lähenevad teineteisele vastastikuse gravitatsiooni mõjul. Lähenemine on küll suhteliselt aeglane, ainult 120 km sekundis, aga ikkagi. Pole seepärast võimatu, et need kaks kord kohtuvad. Galaktikate kokkupõrkeid ja nende tulemusi on süvaruumis rohkelt näha. Olgu märgitud, et eesti soost astrofüüsikud, vennad Alar ja Jüri Toomre (praegu Colorado ülikooli juures) on galaktikate dünaamika uurimise pioneerid. Nende töö on rahvusvahelise kuulsusega.

Millal ja kuidas siis toimub see suur mürts? Karta pole midagi, sest Linnutee ja Andromeeda kohtuvad umbes 3 miljardi aasta pärast. Aga ka siis pole tegemist kolossaalse kokkupõrkega, sest tähtedevahelised ruumid on tohutud, välja arvatud vahest galaktika südames. Näiteks Päikesele kõige lähem naabertäht asub meist ligi neli valgusaastat eemal! Nii libisevad galaktikad nagu vaimud teineteisest läbi. Vastastikune gravitatsioon mõjutab aga mõlemat süsteemi drastiliselt. Ühinemise protseduur on väga keeruline ja kestab vahel 100 miljonit aastat, kuid lõpptulemuseks on hiiglaslik, amorfse struktuuriga elliptiline galaktika.



Kasutatud kirjandus:
1. Ajakiri “Sky and Telescope”, oktoober 2006.
2. H. Eelsalu, “Astronoomialeksikon”, Tallinn, 1996
3. Dictionary of Astronomy, Facts On File, New York, 1994
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus