Vestlus keemiadoktor Helmut Lutsepaga
Arvamus 08 Sep 2006 Eerik PurjeEWR
    Trüki   E-post   FB     
Hariduse teemal


Minu kõrvu on riivanud kuuldused, et ameerika ülikoolid on maailma parimad, kuid keskkoolid maailma kehvemad. Kas sellistel kuuldustel on alust; ja kui on, siis millest võiks selline paradoks olla tingitud?

Puudutasid oma küsimusega minus üsna õiget närvi. Ka minul on olnud palju selleteemalisi mõttevahetusi nii siinsete kui kodumaalt tulnud eestlastega. Oma isiklike kogemuste põhjal võin kinnitada, et see on tõesti nii. Olen tänulik, et võimaldad mul seda küsimust avalikkuses tuulutada.

Keskhariduse madala taseme põhjuseks on, et selle taotlejate hulgas puudub võistlus, mida üritatakse korvata rahaga. Kogu aeg klanitakse valitsuselt rohkem raha, ehitatakse ilusaid uusi hooneid, kuid samaaegselt õpilaste teadmiste tase langeb. Võistluse puudmise tõttu käituvad õpilased rohkem ajateenijatena. Tegelikult tahetakse, et keskhariduse pinnal saaksid kõik lõputunnistuse vaatamata õppeedukusele. Mis mõte on pingutada, kui diplomeid jagatakse nagu hoolekanderahasid n-ö riikliku toetuse korras.

Et ameerika ülikoolid on saanud maailma parimateks, selle eest võlgneme tänu graduate schoolidele, kus toimub erakordselt tugev võistlus. Kvalifitseerumisprotsessi kirjeldus nendes koolides on paljudel kodueestlastel suud ammuli jätnud.

Vabanda mu lünklikke teadmisi sel pinnal, kuid ehk oleksid nii kena ja selgitaksid kõigepealt graduate schooli mõistet.

Graduate schooli all mõistetakse ameerika mandril kõiki õppeasutusi, kuhu sissesaamiseks on õpilasel vaja BA või BS kraadi. Nn graduate tudengeid valitsevad ülikoolis admistratiivselt oma dekaan jt bürokraadid. Nende professorid ja suunajad-juhendajad on samad, kes õpetavad ka undergraduate (BA ja BS taotlejaid).

Kvaliteedilt on USA-s BA kraadil palju erinevusi olenevalt koolist. Rahva informeerimiseks avaldab ajakiri US News igal aastal edenimekirja BA-d andvatest koolidest rühmituste viisi. On ka selliseid koole, mis pole tunnustatud ja eksisteerivaid ainult raha tegemise veskitena. Petiseid on igal elualal. Eks selleks ole vaja ka neid edenimistuid. Ka magistri ja doktori kraade andvatel ülikoolidel on kvaliteetselt suured erinevused.

Õpilaste vaheline võistlus on aga kõikidesse graduate school programmidesse sisse lülitatud. Kehvemates koolides on miinuseks, et professorid tikuvad otsustama, kes on doktori või magistri kraadi vääriline, kuna paremates ülikoolides antakse rasked eksamid, mis otsustavad inimese abita, st on objektiivne hindamine.

Suur vahe USA ja Kanada doktori (PhD) ühel pool ja Euroopa omade teisel pool — on ju see, et Euroopa maades asutakse pärast ülikooli lõpetamist kohe uurimistöö ja dissertatsiooni kirjutamise juurde, kuna Ameerikas eelneb sellele umbes 3-aastane kvalifitseerumisprotsess. Graduate schooli vastuvõtmine ei tähenda veel, et vastuvõetu jõuab kunagi Masteri või PhD kraadini. Toimub veelkord äge võistlus ülikooli parimate lõpetanute vahel, mis Euroopa maades täiesti puudub.

Nagu teada, saavutasid ise doktorikraadi juba ligemale neli aastakümmet tagasi. Kas kirjeldaksid lühidalt oma tolleaegseid kogemusi.

Kvalifitseerumiseksamid Colorado ülikooli juures kestsid neli päeva. Eksamitulemused jagati kolme ossa: ülemine kolmandik suunati PhD kraadile, keskmine Masteri peale ja alumine kukutati välja.

Peab rõhutama, et kõik neli eksamit pidid olema ülemises kolmandikus. Hindamine oli objektiivne: eksamipaberitel puudus nimi, seda asendas kood. Iga eksamitööd hindas kolm professorit. Järgmisena oli vaja võtta 30 creditit kursusi. Hindeks kõlbas ainult A või B. Iga hinne C võrdus akadeemilise surmaotsusega. Teisel ja kolmandal õppeaastal tuli võtta iga kuu tunnine eksam oma valitud erialal keemias. Nende eksamite teema ehk aine oli täiesti ette teatamata. Nendest eksamitest pidi kahe aasta jooksul olema kuus A hinnetega. Kui sellest jäi vajaka, olid koolist väljas või pandi sind Masteri kraadi peale, olenevalt professori armulikkusest. Juba teisel aastal oli vaja otsida juhendaja-professor ja alustada laboratooriumitööga dissertatsiooniks.

Kas tuli sooritada ka mõni keeleeksam?

Neid oli kaks: üks kindlasti saksa keeles, teine enda valikul keeles, milles küllaldaselt keemia literatuuri. Pakkusin eesti keelt, kuid see lükati tagasi just literatuuri vähesuse tõttu. Valisin siis naljaks vene keele ja tuli välja, et olin esimene Colorado ülikooli ajaloos, kes sellel eksamil läbi sai. Selletõttu sattusin väikesesse arusaamatusse. Üks vene keele professor kutsus mind intervjuule, ta soovis teada, millist strateegiat ma selle keele õppimiseks kasutasin. Olin just astunud tolle noore professori kabinetti, seisin püsti, ütlesin, et olen eestlane ja Nõukogude Liidu esimese okupatsiooni ajal sunniti mind algkoolis vene keelt õppima, kust sain alguse. Professor sirutas sõna „okupatsioon“ kuuldes oma käed ette ja lükkas mu tagurpidi kabeneti uksest välja. Minu läve taha jõudes lõi ta mu nina ees ukse kõmmdi kinni.

Kas tänasid saatust, et olid juba eksamil läbi saanud?

Oh ei, karta polnud mu selle koha pealt enam midagi. Aga see tõestas küll kujukalt, kuivõrd õigustatud oli Oxfordi professori sisseseatud objektiivne eksamineerimiskord. Muidu oleksin küll profi maailmavaate riivamise pärast lennanud.

Kolmanda õppeaasta lõpul, kui kõik nõutud kursused ja eksamid sooritatud, saabus hirmuäratav suuline eksam viie professori ees. Nende hulgas polnud väitekirja uurimistöö suunajat professorit, kes oleks võinud mind oma autoriteediga kaitsta. See eksam kestis neli tundi. Eksamile eelnevalt oli vaja välja mõelda mingi akuutne teaduslik probleem, mis vajab lahendust, kuid sellel ei tohtinud olla midagi ühist kandidaadidissertatsiooni uurimistööga. Igal profil oli siis juba koopia tollest uurimisettepanekust olemas. Küsitleti iga nurga alt, eks ikka eesmärgiga sind kuidagi kimbatusse ajada. Paistis, et profid olid tegelikult ootusärevad sihukeste eksamite suhtes, sest kandidaat oli ju nüüd peaaegu kolleeg oma teadmistega areneval eesrindel ja vaimuvõitluseks valmis.

Pärat kandidaadi väljumist professorid hääletasid. Üks vastuhääl ja — lips läbi. Hakka astuma! Minule aga sooviti õnne ja alles nüüd võisin oma väitekirja uurimistöö juurde asuda. Euroopas jääb kõik see kõrgetasemeline võistlus ära. Hakatakse kohe pärast ülikooli lõpetamist juhendaja kaitse all dissertatsiooni kallal nokitsema, lõpetades pidulik-formaalse kaitsmisega. Ma pole isegi kuulnud, et kedagi oleks kaitsmisel läbi kukutatud.

Oma uurimistöö jooksul oli vaja avaldada kaks paberit refereeritult teaduslikes ajakirjades. See oli miinimumnõue. Lisaks tuli käia konverentsidel oma uurimistööst kõnelemas. Neljanda kooliaasta lõpul lubas prof mul hakata väitekirja kirjutama. Septembris 1967 toimus kaitsmine jälle viie professori ees. Aga siis oli mu juhendaja prof ka kohal.

Tuleks veel lisada, et kui uurimistöö oleks ületanud graduate schoolis viibimise seitsme aasta piiri, oleks tulnud ülikooli reeglite kohaselt uuesti algusest peale hakata. Nimelt peeti teadmisi aegunuks.

Imestan, et meie rahvas nii vähe teab, mida tehakse ülikoolides siin ja Euroopas. Kui rahvast selles valgustada, võib-olla hakkab ka meie doktoreid hindama ja mõistab, miks neid arvuliselt nii vähe on.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Feb 21 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek
Feb 25 2018 - Üle ilma Eesti kodudes
Kooslaulmine EV100
Mar 14 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus