Veste: Looduse ime
Meelejahutus 22 Feb 2008 Herman PallasEWR
    Trüki   E-post   FB     
Kevadel, kui rändlinnud põhja poole lennates jõuavad üle Ontario järve, leiavad paljud neist, et Ehatare ümbrus on ilus ja jäävad siia kuni külmade tulekuni suvitama. Mu aknatagusel aiaribal kasvab kaks kuuske. Linnud käivad siin karjakaupa söömas. Imetlen, kui kiiresti nad nokivad ja kahtlen, kas kõik, mis nad alla neelavad, omab toiteväärtust. Kord tekkis mul ühe linnuga omapärane kontakt. Me pilgud kohtusid hetkeks ja värvuke lendas kohe minu poole. Kuid akna juurde jõudes märkas ta eksitust, pöördus ja lennutas klaasile viie sendi suuruse pruunika lirtsu.

Ehkki aeg seisab, muutub elu pidevalt. Enne külma tulekut pöörduvad rändlinnud tagasi lõunasse. Oma „visiitkaardi“ jätnud tiivulisele soovin head nokkimist ja loodan, et näen teda jälle uuel kevadel.

Ülalnimetatud kuused kasvatavad igal aastal sületäie käbisid. Valminud seemned varisevad maha, kus neil puudub igasugune kasvuvõimalus. See mõttetu rutiin kordub aastast aastasse, pimesi. On selge, et puud ei mõtle…

Nüüd jutustan loo kuusest, kes „mõtles“.

Enne elumuutust oli meil aed, kus kasvas päris suur kuusk. Naine elas siis veel ja mina kõndisin jalguri abita. („Jalgur“ on mu oma loodud sõna tähendusega „walker“). Ühel sügisööl jõudis rajutuul preeriast meile ja murdis kuuse ladva. Hommikul märkasime õnnetust ja arvasime, et ega sellest puust enam „elulooma“ saa. Aga näe imet! Kuusk ei kuivanud ära, nagu olime kartnud. Murtud tüvele lähim oks kooldus aegamisi ülespoole ja moodustas uue ladva. Sellest võrsusid oksad ja puu kasvas edasi. Puu ravis end ise! Eks olnud see intelligentne saavutus, mis eeldab mõtlemist. Olime naisega segaduses, kuni jõudsime järeldusele: puud on nagu inimesedki – mõni neist mõtleb, teine aga mitte.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus