Et sealiha nimetatakse vennaihuks – lapsepõlves mõtlesin, et milline imelik nimetus. Mõni isegi täpsustas, et venna nimi pidi olema Oskar, ja ossiihu söödi ka. Peaaegu, et inimsööjalik kirjeldus.
Need ruigavad rõngassabad, kärssninad on taluelus toiduna olulised küll, ja ei kujutaks ette pidusööki kus Oskar oleks laual, selle asemel et selle ääres istumas, kahvel vinnas. Pidavat targad loomad olema, mina ei tea, mäletan neid vaid molli ees röhkimas või poris peesitamas. Aga need Vietnami suure kõhuga kääbussead peetakse isegi koduloomandena kuna nad pidavat keskmisest krantsist kaks korda targemad olema. Kertu vennapoeg isegi keeldus sealiha söömast noorena, ütledes et nii tarka looma ei tohiks keegi süüa. Nooruse idealism, tänapäeval keskealisena paneb ribisid nahka nagu niuhti, pühib vurrud magusast rasvast puhtaks.
Selles ongi huvitav küsimus. Minu teada on siga nagu inimene – kõikesööja. Meiesuguseid omnivoore pole maailmas palju. Ja tänapäeva moodsad inimesed, kes kas pirtsakuse või põhimõtte järgselt liha ei söö on kas taimetoitlased või muud kentsakad äuarmuslased. Mõni sõõb kana ja kala, aga liha mitte. Teine ainult seemneid ja juurvilja, isegi muna ei sobi. Kuidas nad eluks liikumisenergiat suudavad koguda ei tea.
Jah, siga sööb neid kartuleid, mida õigustatult seakartuliks nimetatud, mis inimesele enam ei kõlba. Ja ma ei tea mida vanalell neile molli vahest ämbrikuga kallas, aga kõik läks. Lugesin noorena kuskilt laenatud põnevusromaani, kus mõrvar oma ohvrid sigadele söötis. Ehk fantaasialend, aga mine sa tea.
Ja siiski maitseb vennaihu võrratult hästi. Nii praes, suitsusingina, peekonina või varem mainitud tule peal küpsetatud ribidena. Ja sülti ei saa keeta kui Oskar pole oma koote andnud.
Selle taustal lugesin hiljuti hämminguga et USAs on ühes koolipiirkonnas kohalikud mussulmannid esitanud nõudmise, et koolide sööklates enam singi võileibu või muid sealihaga rikastatud toite ei tohiks serveerida. Olevat nende usu mõnitamine. Ei saa aru kuidas. Islamlased ei pea ju sinki ostma, veel vähem sööma - on ju teisi toite. Sellised nõudmised pole mitte ainult jaburad aga ka maailma realiteete eiravad.
VABARNA VOLLI