14. juulil teatas võrgulehekülg kremlin.ru, et president Vladimir Putin kirjutas alla seadlusele, millega Venemaa peatab 150 päeva pärast oma osaluse Euroopa tavarelvastusleppes.

1990. a. alla kirjutatud Euroopa tavarelvastuse piiramise leping (Conventional Forces in Europe) limiteerib tankide, raskesuurtükkide ja sõjalennukite arvu Euroopas. Lepingu täiendatud (adapteeritud) versioon ( Adapted Conventional Armed Forces in Europe Treaty), milles arvestatakse külma sõja järgset olukorda, kirjutati alla Istanbulis 1999. Seal nõuti tollaselt Vene presidendilt Boriss Jeltsinilt lubadust, et Vene väed viiakse Gruusiast ja Moldovast välja. Kuna Jeltsin ei pidanud seda koheselt võimalikuks, muudeti 1990. a. tavarelvastuse leping Vene-sõbralikumaks. Nii sündiski adapteeritud leppe variant, mida Lääs pole siiani ratifitseerinud. Selleks pole lääneriikidel ka põhjust olnud, sest Vene väed on ju ikka veel Moldovas ja osalt ka Gruusias. Adapteeritud variandi on lisaks Venemaale ratifitseerinud veel vaid Valgevene, Ukraina ja Kasahstan.


Miks?

President Putin põhjendas 14. juulil oma otsust sellega, et Venemaa olla aastaid eeskujulikult täitnud kõnealust lepet, ent NATO olevat samal ajal oma sõjalist võimsust kasvatades üha lähenenud Vene piiridele.

Kõnealune seadlus puudutab ka Eestit, sest selle seletuskirjas on mh öeldud, et „Läti, Leedu ja Eesti pole tavarelvastusleppe ega selle adapteeritud variandi osalised ja seetõttu võib nende territooriumil olla piiramatult (ka teiste riikide) tavarelvastust“.

Vaatlejate hinnangul polnud president Putini otsus eriti suur üllatus. Sellele vihjas ta nii oma esinemises Müncheni julgeolekukonverentsil veebruaris kui aprilli lõpus duumasaadikutele peetud aastakõnes.
Ehkki Istanbuli leppe allakirjutamisest on möödunud üle 7 aasta ja vahepeal pole sellele erilist tähelepanu pööratud, on Kreml selle taas rambivalgusse tõstnud seoses lähenevate presidendivalimistega Venemaal.

New York Times kirjutab, et „president Putini klikk“ peab seejuures silmas siseriiklikke eesmärke – vajadust tagada, et kevadel 2008 tõuseks võimule Putinile ustav president. (Muide, kui Putin saaks täna kandideerida, siis hääletaks kõigi tema vastaskandidaatide poolt kokku kõigest 4% valijaist!)

Mitte ainult suurriiklik nostalgia

Vene analüütiku Sergei Markovi hinnangul pole Lääs siiani 1999.a. lepet ratifitseerinud põhjusel, et ta ei pea Venemaad suurriigiks, sest tänane Venemaa on tunduvalt nõrgem omaaegsest N. Liidust. Ekspertide hinnagul ei suuda Venemaa hetkel mobiliseerida rohkem vägesid oma läänepiiride lähedusse ning pole võimeline ajakohastama oma vanu raketibaase. Selle arvamusega on aga nafta- ja gaasirahadest pungil taskutega Kremlil ilmselt raske leppida.

Enamus vaatlejaid leiab, et tavarelvastusleppe peatamine on pigem sümboolne akt ja märk Venemaa rahulolematusest, kuna seal pole siiani üle saadud suurriikluse nostalgiast. Seetõttu tuleks kõiki Venemaa viimaseid välispoliitilisi samme tõlgendada just läbi selle prisma.

Ent siiski kõlab hääli, mis väljendavad muret Moskva taganemise pärast relvastusleppest. Nii peab Eesti Kaitseväe juhataja kindralmajor Ants Laaneots Venemaa otsust pikemas perspektiivis Eesti julgeolekule ohuks. Ta nentis, et kui Venemaa tõepoolest leppest taganeb, siis ei saa tema läänenaabrid enam kontrollida Vene relvajõudusid nagu seni.

Eesti välisminister Urmas Paet ütles, et Eesti peab Euroopa tavarelvastuse piiramise lepingut üheks Euroopa julgeoleku nurgakiviks ning lepingu õõnestamist äärmiselt kahetsusväärseks.

OSCE eesistujamaa Hispaania välisminister Miguel Moratinos kommenteeris Putini otsust järgmiselt: „OSCE vaatleb seda lepingut kui Euroopa turvalisuse ja stabiilsuse nurgakivi,“ nentis ta. „Ja seetõttu on selle peatamine leppe ühe peamise osapoole poolt kõige olulisem küsimus üldse.“

Mart Helme, Eesti eks-suursaadik Venemaal nimetab Venemaa tavarelvastusleppest taganemist hitlerlikuks sammuks, võrreldes seda Saksamaa omaaegse lahkumisega Rahvaste Liidust. „Venemaa praegune käitumine on täiesti selge ning teadlik. Selle eesmärk on saada võimalikult vabad käed nii sise- kui välispoliitkas,“ kirjutab Helme. Ta leiab, et ka Lääs käitub praegu Putiniga enam-vähem samamoodi kui Hitleriga. Et Venemaa ei pea end poliitiliselt korrektselt üleval, peaksid Lääneriigid sellele ka adekvaatselt reageerima, leiab Helme. Tema arvates peaks Eesti praeguses olukorras leidma ressurssi näitamaks, et iseseisvust ollakse valmis relvaga kaitsma. Samuti oleks Helme sõnul oluline sõlmida kokkulepped USA jt liitlastega, et „juhul kui meid peaks tabama Venemaa rünnak, siis silmapilk, ilma suuremate formaalsusteta, saaksime NATO õhujõudude kaitse, et meie maaväed tegutseda saaksid“.

18. juulil Brüsselis toimunud Läti presidendi Valdis Zatlersi ja NATO peasekretäri Jaap de Hoop Schefferi kohtumisel oli mh arutlusel Putini nädalavahetusel tehtud avaldus. President Zatlers avaldas kahetsust Putini avalduse üle, nimetades seda „sammuks usalduse vähenemise suunas“ NATO ja Venemaa vahel. Jaap de Hoop Scheffer ütles aga, et see ei muuda mingil moel Balti riikide julgeolekut.

Ehkki kõik NATO 26 liikmesriiki olid ühel meelel, et läbirääkimised Venemaaga tavarelvastusleppe üle peavad jätkuma, lükkas Venemaa kaitseministeerium kolmapäeval läbirääkimiste ettepaneku tagasi. Nii seistakse siis lõhkise küna ees …

Märkmed: