Nüüd, kui erakonnad on möödunud aastalõpu toetused kokku lugenud ja aruanded esitanud, näeme, kellelt pärinevad Res Publica poliitiliseks tegevuseks vajalikud rahasummad. 100 000 on Res Publicale annetanud Vene kapitalil põhinev metallifirma APL Production. Väga heldekäeline on äraostmatute suhtes olnud kütuse- ja transiidiärimees Boriss Dantšenko ja ekspedeerimisfirma Contimer (250 000 krooni). Samuti on Res Publicale appi tulnud vene ärimees Aleksei Rõndin. Raha andis ka Lasnamäe turuga seotud Olga Reut. Sellega vene rahvusest “uue poliitika” erakonna toetajate nimekiri ei lõpe.

On väga usutav, et kui Venemaalt on keegi soovinud Res Publicat kopsaka summaga toetada, on kõige lihtsam seda teha mõne Eestis tegutseva vene rahvusest ärimehe firma kaudu.

See skeem on täiesti lollikindel ja Parts võib rahumeeli kõiki, kes raha päritolu kohta tülikaid küsimusi esitavad, kapoga ähvardada.
Muidugi tekib küsimus, milliseid vastuteeneid Res Publicalt oodatakse ja kas ei tehta neid Eesti Vabariigi iseseisvuse arvel?”

Nii on see tegelikult olnud avalik saladus, lollikindel ja JOKK, mida on ilmselt aastate jooksul jätkatud ja arendatud. Suur tükk ajab aga suu lõhki ja mõni Riigikogu respublikaan unustas, et neid ei valitud ennast rikastama, vaid eesti rahva tulevikku kindlustama ja arendama. Nüüd ei saa kritiseerijaid ka enam kaitsepolitseiga ähvardada.
Erakond Res Publica asutati 2001. aastal ja saavutas suurt edu oma rahvuslike lööklausetega, väites end olevat ”äraostmatud”, mida nad just pole tõendanud.

Populaarsuse kahanedes otsisid nad pääsu ühinemises erakonnaga Isamaaliit, mis sai teoks juunis 2006. Sündis uus konservatiivne erakond Isamaa ja Res Publica Liit, milles aga uustulnukatel õnnestus aeg-ajalt loosungit „murrame läbi“ kasutades välja manööverdada isamaaliste ideede kandjad, viimati „kampsuniteks“ nimetatud, kes on püüdnud enda erakonnakaaslaste äritsemist elamislubadega hukka mõista. Pole loota abi kaitsepolitseilt, sest just selles järelvalveorganis on ilmsiks tulnud korruptsiooni vohamist.

See ei tohiks aga juhtida tähelepanu kõrvale peamistelt tegelastelt, keda nagunii on koheldud leebelt. Neid ei heidetud ju kohe välja, vaid lasti neil endil pärast üldsõnalist parteilist hukkamõistmist parteist välja astuda. Nagu oleksid nad ohverdanud ennast partei hea nime säilitamise altaril? On aga tekkinud kahtlus, et nad said aastaid ajada ja laiendada oma äri, kuna järelvalveorganid olid nende parteikaaslaste halduses. See kõigutab kahjuks usaldust poliitilise süsteemi vastu. On juba küsitud, kas nende äritsejate tegevus on tulnud kasuks ka parteikassale?

See juhtum IRL’i poliitikutest ärimeeste elamislubade äriga näitab, kuidas erakonnad on segi ajanud riigi- ja isiklikud huvid. Selle eest peaks kandma vastutust ka nende alade ministrid.

Vahepeal on Keskerakond olnud kriitika fookuses seoses moskvapoolse rahalise toetusega, mis väidetavalt oli suunatud ainult Lasnamäe kiriku ehitamiseks. Partei enda ”tõekomisjon” on dementeerinud rahaküsimise partei toetamiseks. Elamislubadega äritsemise skandaal juhib nüüd tähelepanu IRL’ile. Siin on siiski otsustav erinevus, sest Keskerakond on koostöölepingu tõttu Putini parteiga otsesemalt seotud Moskvaga. Elamislubadega hangeldamise seos on kaudsem, aga mõju mitte vähem hädaohtlikum.

Ka IRL katsub leida mingit ”tõekomisjoni” taolist lahendust. Kasutab selleks erakonna aukohust, kes on võtnud käsile kolmanda tegelase Siim Kabritsa tegevuse hindamise. Kuigi ta on osanik kõne all olevas korteris ja seega peaks olema informeeritud, eitab ta seda ja ei taha kompanjon Raudse eeskujul loobuda kohast Riigikogus. Mis ütleb aukohus – kui pole häbi, pole ju ka au? Igal juhul sunnib see paljuid valijaid kaaluma oma valikuid, samuti olema ettevaatlikumad.

Vello Helk

Märkmed: