Vene eriteenistused võivad Savisaart ära kasutada
Arvamus 05 Dec 2009  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Teet Korsten, Põhjarannik

«Varem olid Venemaal poliitikud, praegu on võimul eriteenistused,» ütleb endine Edgar Savisaare nõunik ja praegune Balti Vene-uuringute Keskuse juht Vladimir Juškin intervjuus Põhjarannikule.

Kas te kohtute sageli kooliõpilastega?

Kui oli revolutsioon, käisin nii töökollektiivides kui koolides rääkimas. Eile tuli ühel vastuvõtul minu juurde Jüri Arrak ja ütles, et peame taas, nagu tollal, minema vene auditooriumi ette ja rääkima. Et tal on selline missioon. Võib-olla lähemegi.

Te olite Eesti vabanedes peaminister Savisaare nõunik, olete Moskvas edukalt võidelnud üleliidulise alluvusega ettevõtete Eestile jäämise eest. Sellise CVga oleks patt memuaare mitte kirjutada.

Seni pole aega olnud kirjutada. Olen väga tänulik, et sain osaleda pöördelise aja sündmustes, kus üks rahvas sai verd valamata monstrumist vabaks.

Kas asi oli pelgalt õnnes, et verd ei valatud?

Eestlastel ei olnud oma riiki kuni XX sajandini ning kohapeal kamandasid võõrad. Ent rahvus säilis, säilitas oma kultuuri ja tavad. See annab tunnistust erilisest põikpäisusest ja visadusest.

Kui jõudsin Eestisse, sain aru, et olen välismaal; et tegu ei ole Nõukogude sotsialistliku vabariigiga, et maa ootab oma tundi. Ka Moskva sai sellest aru. Kui olin Savisaare nõunik, oli meil Edgariga kaval plaan kord või kaks aastas tutvustada liiduvabariikide juhtidele, kuhu Eesti suundub. Jagasime neile lausa karpide kaupa dokumente IME ja kõikide meie uute seaduste kohta.

Lendasime mööda liiduvabariike, sõlmisime suhteid, seletasime. Me teadsime, et löök tuleb, aga me pidime selle blokeerima. Oli tähtis, et Jeltsin lendas siia 1991. aasta jaanuaris, kui Riias ja Vilniuses voolas veri. Saime temaga ühendust isiklikke kontakte kasutades ja väga keerulisi teid pidi, sest ametlikud kanalid olid läbi raiutud.

Asi oli ka Edgari võimsas isikus. Mäletan läbirääkimisi Kremlis - kuidas talle avaldati survet, väänati käsi. Seegi mängis rolli, et Kremlis teati, kui visa ta on.

Tänasel päeval kahtlustavad paljud eestlased Savisaart Eesti mahamüümises...

Ma ei usu, et Savisaar topeltmängu mängib. Ta on väga tugev poliitik ja mõtleb mitu käiku ette. Ta arvab, et kontaktidega, mis ta praegu Venemaal sõlmib, loob ta tulevikuks väga hea platsdarmi. Kuid asi on selles, et varem olid Venemaal poliitikud, praegu on aga võimul eriteenistused. Nemad võivad teda ära kasutada - tõmmata kombinatsioonidesse, kus teda saab hiljem esitada väga ebameeldivas valguses. Ilmselt tal pole praegu arukaid nõunikke. Selle meeskonnaga on mäng nii ohtlik, et ilmselt Savisaar isegi ei suuda seda ette kujutada. Et ta on täna või homme seoses nende kontaktidega löögi all, on täiesti normaalne, sest nendest inimestest ei saa paremat oodata.

Aasta tagasi käis Eestis Putini endine majandusnõunik Andrei Illarionov. Pärast tema esinemist toimus õhtusöök, kus osalesin. Seal oli vähe rahvast ja jutt oli väga avameelne. Jutt käis kaubakvootidest ning räägiti sellest, millal ikkagi Venemaa tunnistab oma ajalugu ja teostab destaliniseerimise. Illarionov ütles, et kui Kremli praegune juhtkond isegi tunnistab, kuidas kõik tegelikult oli, siis tema seda tunnistust nende käest vastu ei võtaks. Praegune juhtkond on niivõrd ebaaus. Nad ei ole poliitikud, nad on harjunud mõtlema erioperatsioonide võtmes, mingite tumedate käikude läbi, tõmmates kaasa inimesi neid värvates. See pole poliitika, see on erioperatsioon. Illarionovi sõnad tuletasid veel kord meelde, et nendega tuleb olla äärmiselt ettevaatlik.

Suurettevõtja Tiit Vähi korrutab aina kui mantrat, et Eesti peab Venemaaga paremini läbi saama, et majandus õitseks.

Olen oma Venemaa-sõpradele rääkinud, et Eesti väljub kriisist varem kui teised, ja ma toetun seda väites Eesti mentaalsusele. Kuna eestlased on töökad, vastutustundlikud ja kained, leiavad nad igas olukorras õige lahenduse. Juttu, mida räägib Vähi, räägivad need, kes oskavad raha teha vaid võõra kauba pealt. Üks päev võib nii elada, aga millest sel juhul homme elatakse? See kriis puhastab äri neist, kes tegelevad hangeldamisega, ja jätab need, kes suudavad ise väärtusi luua.

Tiit Vähi ja Jüri Mõis hurjutavad meie välispoliitikat ka seetõttu, et me ei oskavat Nord Streamist kasu lõigata.

Väga hea, et me Nord Streamist kasu ei saa. Me saame gaasi Euroopast ja tellimus saab olema Euroopa Liidu oma ning me ei jää kellegi ees võlglaseks. Milleks meile see gaas, mille eest Venemaa nõuaks teatud poliitilisi ja majanduslikke järeleandmisi? Me jääme sõltumatuks ja meil pole vaja midagi karta.

Teine asi, mida peab kartma, on see, kui see toru lõhkeb. Vaat see on pauk! Saksa ja Vene äri vilistab selle peale, kui midagi Läänemere ökoloogiaga juhtub, see on neile kama. Suletakse pääs Soome lahele Peterburi poolt ja kõik. Aga mida meie peale hakkame?

Mis projektiga on Nord Streami näol teie arvates tegu?

Tegu on geopoliitilise projektiga. Kui vaadata kaardile, siis Nord ja South Stream koos suruvad Euroopa tangide vahele. Need tangid võivad osutuda relvaks, sest pole tarnijaid. Nii seal kui siin on tema peremees. Tänapäeval on võimatu gaas täielikult välja lülitada ja alustada selle baasil väljapressimist. Aga kui torud on enda omad ja pole ühtegi vahemeest, on lihtne manipuleerida. Teine asi on see, et toru välistab kõrvalised tõrked ja pole vaja maksta transiidi eest. Aga projekt on väga kallis. Kui käivitataks teine haru Urengoi ja Lääne-Euroopa vahel, ning seda maa peal, oleks see tuhat korda ohutum ja odavam.

See, et gaasi ei jagu, on teine probleem. Peamine gaas, mida Euroopale tarnitakse, pole Vene oma, vaid tuleb asiaatidelt. Aga need asiaadid - eelkõige türkmeenid - on juba hakanud gaasi müüma Hiinale ja nad pole ka Nabucco vastu. Siis peab Venemaa oma gaasi ära andma ekspordiks Euroopale, aga oma gaasi ei jagu endagi sisetarbimiseks. Tšubais räägib juba praegu, et 2011. aastal peab olema valmis miljonilinnade evakueerimiseks, sest ei jätku gaasi sisetarbimiseks, pole, millega kütta elektrijaamu.

Miks Euroopa poliitikud lasevad mainitud tangidel kohale asetuda?

Lisaks Nabuccole, millesse on juba hakatud investeerima, on ette näha, et 2020. aastal toimub Euroopa gaasi tarbimises langus. Järsult kasvab vedelgaasi tarbimine, mida tuuakse Põhja-Aafrikast, Ameerikast ja võib-olla Norrast.

Teine asi on see, et on käivitatud väga võimsad kokkuhoiuotsingud. Ühelt poolt soodustatakse energiasäästlikkust ja teiselt poolt otsitakse uusi energiaallikaid. Euroopa läheb oma teed ja võib-olla tuleb ühest nendest gaasitorudest kunagi ka loobuda, sest seda gaasi lihtsalt pole enam vaja. Siis võtavad riski enda peale need firmad, mis osalevad ses projektis - Gazprom ja ülejäänud firmad -, ning kui nad kõrbevad, tähendab, et panus sai tehtud valele hobusele.

Kas teid on nagu kooliõpilast Metlevit reeturiks nimetatud, sest te ei fänna eriliselt Putinit?

Ma olen siiski Eesti kodanik, mis juttu saaks reeturlusest olla. Venemaa välispoliitikat kritiseerivad ka Vene kodanikud, sest 30 protsenti neist pole nõus praeguse režiimiga. 30 protsenti tähendab 40 miljonit inimest, kes tahavad olla vabad inimesed, nagu ollakse kogu Euroopas, ega taha olla selle režiimi orjad, mis ei võimalda kõiki neid vabadusi Venemaal.

Miljonid lihtsalt lahkuvad Venemaalt. Sõidavad ära nii teadlased - teaduste akadeemia liikmeid pole enam peaaegu jäänud - kui eriharidusega töötegijad, sõidavad ära ärimehed. On selline mõiste nagu varjatud emigratsioon. Venemaal ei räägita sellest, et Inglismaal elab 300 000 venelast. Seal tegutsevad venekeelsed raadiojaamad, antakse välja venekeelseid ajakirju ja -lehti. Kuna nad pole Vene kodakondsusest loobunud, statistika neid ei fikseeri. Aga nad on Venemaa jaoks kadunud, sest nende lapsed ei naase kunagi Venemaale. Sinna, kus miilits tapab inimesi, kus inimesed ei karda kurjategijaid, vaid miilitsat.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus